Tagantjärgi ka väike valik pilte Vietnami reisist:
http://picasaweb.google.com/virgopildid/Vietnam
Monday, April 6, 2009
Thursday, March 5, 2009
Päev 16 – Hoi An – Saigon. Tagasisõidu algus
Täna algab tagasitee külmale maale. Õhtupoolikul läheb lennuk Saigoni, kust järgmisel hommikul kell 6 algab tagasisõit läbi Hong Kongi ja Amsterdami Tallinnasse.
Hommikul käisime kõigepealt rätsepate juures. Nüüd olid asjad juba nii, et võis töö vastu võtta. Pakkisime hotellis asjad, checkisime välja ja läksime randa. Oli sama tore kui eile.
Praegu on meil veel pool tundi, enne kui tuleb takso, mis meid lennujaama viib. Tegime veel viimase õhtusöögi Cafe 43-s (kokkuvõttes käisime siin iga päev, väga tore koht oli).
Saigonis suurt midagi teha ei jõua. Lennujaama lähedal tuleb hotell otsida ja hommikul (et mitte öelda öösel) tagasisõit. Reede keskööks peaks Eestis olema.
Hommikul käisime kõigepealt rätsepate juures. Nüüd olid asjad juba nii, et võis töö vastu võtta. Pakkisime hotellis asjad, checkisime välja ja läksime randa. Oli sama tore kui eile.
Praegu on meil veel pool tundi, enne kui tuleb takso, mis meid lennujaama viib. Tegime veel viimase õhtusöögi Cafe 43-s (kokkuvõttes käisime siin iga päev, väga tore koht oli).
Saigonis suurt midagi teha ei jõua. Lennujaama lähedal tuleb hotell otsida ja hommikul (et mitte öelda öösel) tagasisõit. Reede keskööks peaks Eestis olema.
Päev 15. 04.03.2009 – Hoi An – My Son ja rand
Hommikul käisime My Soni templeid vaatamas. Läksime juba vara – kell 7 sõitsime välja, et ennetada turistide horde, mis sinna kohale viiakse. Templid olid küll lahedad, aga oleks arvanud, et see on vähe suurem ala. Kolm templitegruppi oli ainult. Neist üks oli veidi rohkem säilinud, nii et võis enamvähem ette kujutada, mis seal enne oli. Kaks ülejäänut olid aga ainult kivihunnikud, aastate jooksul peetud sõjad on oma töö teinud… Koht on turistidele võimalikult mugavaks tehtud, ehk et dzungel raiutakse maha. Sellest on natuke kahju – metsikuma dzungli korral oleks need templid mõjunud meeldivalt Indiana Jonesi teemana…
Lõunaks olime juba tagasi, käisime vaatasime, kuidas meie rätsepatel töö läheb, lasime veits ümber teha. Öeldi, et õhtul on valmis.
Seejärel randa. Väga tore rand on Hoi Anist 5 km kaugusel. Ilus liivariba mõlemas suunas nii kaugele kui nägi. Vesi soe ja puhas. Kolme sammuga rinnuni vesi ja selline sügavus püsib. Lained olid Soome lahe ääres üles kasvanu jaoks piisavalt suured. Ja rahvast suhteliselt vähe. Muy bien, nagu hispaanlased ikka ütlevad.
Õhtu tulles käisime vaatamas, kuidas rätsepatel läheb. Lasime veits ümber teha. Öeldi, et hommikul on valmis.
Lõunaks olime juba tagasi, käisime vaatasime, kuidas meie rätsepatel töö läheb, lasime veits ümber teha. Öeldi, et õhtul on valmis.
Seejärel randa. Väga tore rand on Hoi Anist 5 km kaugusel. Ilus liivariba mõlemas suunas nii kaugele kui nägi. Vesi soe ja puhas. Kolme sammuga rinnuni vesi ja selline sügavus püsib. Lained olid Soome lahe ääres üles kasvanu jaoks piisavalt suured. Ja rahvast suhteliselt vähe. Muy bien, nagu hispaanlased ikka ütlevad.
Õhtu tulles käisime vaatamas, kuidas rätsepatel läheb. Lasime veits ümber teha. Öeldi, et hommikul on valmis.
Wednesday, March 4, 2009
Päev 14. 03.03.2009 – Hoi An
Mõtlesime pulli pärast, et prooviks hotellis pakutavaid teenuseid: ma võtsin massaazi ja Piia maniküüri ja pediküüri. Väga veider kogemus – Piia protseduurid viidi läbi lihtsate käepäraste vahenditega, kuigi tulemus pold üldse halb. Massöör oli ka täielik amatöör, mökerdas mu beebiõliga kokku ja silus veits. Aga naljakas oli :)
Peale hommikust huumorinurka mõtlesime teha shoppingupäeva: väga meeldivaid valmistooteid ei leidnud ja läksime seega rätsepa juurde. Piia lasi teha talvejaki (jah, see kõlab veidralt Vietnami kontekstis, aga Eestis sügisel või kevadel peaks ikka kanda saama), püksid ja kleidi. Ma tellisin ülikonna. Eks siis näis, mis välja tuleb. Kuskil lõuna ajal läks tellimus sisse ja kella 7 ajal õhtul võis juba esimesse proovi minna – jube kiiresti teevad… Esimene proov oli vähemalt lootustandev. Siit-sealt tuli kohendada, eks homme ole lõpptulemus näha.
Snakewine on ka veel ostmata, aga siin linnas pole seda eriti näha müügil. Loodetavasti saame homme-ülehomme ikka ära ostetud…
Midagi muud erilist täna ei teinudki. Homme lähme My Soni, mis on templitekompleks dzunglis ja loodetavasti õhtu poole ka randa.
Istume praegu hotellis rõdul, tellisime endale mojitod. Selliseid mojitosid ma polegi enne näinud. Esmapilgul peale vaadates ütleks, et see on spinatipuljong – selline kergelt rohekas vedelik, mille peal on väike roheline tahkem kiht. Jääd igatahes pole. Maitse veidi meenutab mojitot (kui tead, et sa mojito tellisid ja püüad seda maitset ette kujutada), kui palusime, siis toodi meile ka mõned jäätükid.
Me hotellitoas on ka allüürnik – laes lambi kõrval on väike geko…
Peale hommikust huumorinurka mõtlesime teha shoppingupäeva: väga meeldivaid valmistooteid ei leidnud ja läksime seega rätsepa juurde. Piia lasi teha talvejaki (jah, see kõlab veidralt Vietnami kontekstis, aga Eestis sügisel või kevadel peaks ikka kanda saama), püksid ja kleidi. Ma tellisin ülikonna. Eks siis näis, mis välja tuleb. Kuskil lõuna ajal läks tellimus sisse ja kella 7 ajal õhtul võis juba esimesse proovi minna – jube kiiresti teevad… Esimene proov oli vähemalt lootustandev. Siit-sealt tuli kohendada, eks homme ole lõpptulemus näha.
Snakewine on ka veel ostmata, aga siin linnas pole seda eriti näha müügil. Loodetavasti saame homme-ülehomme ikka ära ostetud…
Midagi muud erilist täna ei teinudki. Homme lähme My Soni, mis on templitekompleks dzunglis ja loodetavasti õhtu poole ka randa.
Istume praegu hotellis rõdul, tellisime endale mojitod. Selliseid mojitosid ma polegi enne näinud. Esmapilgul peale vaadates ütleks, et see on spinatipuljong – selline kergelt rohekas vedelik, mille peal on väike roheline tahkem kiht. Jääd igatahes pole. Maitse veidi meenutab mojitot (kui tead, et sa mojito tellisid ja püüad seda maitset ette kujutada), kui palusime, siis toodi meile ka mõned jäätükid.
Me hotellitoas on ka allüürnik – laes lambi kõrval on väike geko…
Päev 13. 02.03.2009 – Hue ja Hoi An
13nda päeva auks otsustasime kauem magada hommikul. Peale ärkamist sõime hommikusööki kohas, mis oli ilmselt mõeldud ainult kohalikele, sest inglise keelt seal keegi ei rääkinud. Aga omad asjad saime aetud. Käisime natuke niisama linnas ringi ja kell 2 viidi meid juba Hoi Ani bussi peale.
Esmapilgul tundus buss suht jube, aga pärast selgus, et täitsa korralik. Ma pole küll Eestis enam aastaid bussiga sõitnud, aga ülikooliaega meenutades tundub, et tolleaegsed pikamaa liinibussid olid kohati ikka ebamugavamad. Sõit võttis muidugi kaua aega – Hue ja Hoi Ani vahemaa peaks olema umbes 100 km, aga sõit võttis jällegi nii 4 tundi. Sealhulgas küll 20-minutine peatus.
Peatuskohas müüs üks tädi igasugust träni. Aga kuna ta kogus välismaist raha, siis ostsime talt Eesti kroonide eest veidi jubinaid (käevõrud jms). Tal juba oli olemas Eesti 10- ja 2-kroonine. Andsime lisaks viieka.
Teekond viis läbi ka Danangi linnast, mis on Kesk-Vietnami üks suuremaid linnu. Seal me ei peatunud, aga paistis hästi kena mereäärne linnake.
Tee peal sadas kohati vihma, aga õnneks see lakkas enne kui Hoi Ani jõudsime. Hoi Anis viis buss meid suhteliselt oma hotelli lähedale, peale väikest otsimist kitsastel kõrvaltänavatel leidsime selle üles. Receptionis oodati meid juba kärsitult, receptionist igatahes ütles, et ta oli juba helistanud teistesse oma keti hotellidesse, et ega me midagi segi pole ajanud :) Hästi energiline chick oli.
Hoi Ani hotellituba on parim siiani olnutest – meil on lausa oma rõdu kolmandal korrusel tänava kohal, kus saab õhtust tänavaelu vaadata ja koksi juua. Hotell asub küll päris kesklinnast veidi eemal, aga paraja jalutuskäigu kaugusel, nii et see ei häiri. Hoi An on piisavalt väike linn.
Hotelli kõrval on väga hea söögikoht nimega Cafe 43. Võtsime õhtusöögiks 4-käigulise set menüü. Kevadrullid olid eriliselt hästi tehtud. Lisaks väga headele söökidele on see koht ka uskumatult odav. 4-käiguline õhtusöök kahele inimesele pluss joogid läks kokku u 70 eeku…
Tegime ka väikse ringi õhtuses linnas. Esmamulje oli väga hea, vanalinnas liiklus peaaegu puudus, nii et sai rahulikult jalutada ja ringi vahtida. Tundub olema suur ostulinn, ja vahelduseks mitte ainult turistiträni, aga ka korralikumaid asju – hästi palju rätsepatöökodasid oli. Antakse ette a la Voguest välja lõigatud pildid, et vali välja, millist tahad, et teeme 24 tunniga valmis. Samuti on võimalik endale ise jalanõud disainida, kõik tehakse järgi…
Läbi linna voolab väike jõgi, kuhu on paigaldatud erinevate loomade ja müütiliste olendite valgustatud kujud. Tänavatel ripub hästi palju punaseid laternaid – mitte küll selle tähendusega, mis Amsterdamis :)
Esmapilgul tundus buss suht jube, aga pärast selgus, et täitsa korralik. Ma pole küll Eestis enam aastaid bussiga sõitnud, aga ülikooliaega meenutades tundub, et tolleaegsed pikamaa liinibussid olid kohati ikka ebamugavamad. Sõit võttis muidugi kaua aega – Hue ja Hoi Ani vahemaa peaks olema umbes 100 km, aga sõit võttis jällegi nii 4 tundi. Sealhulgas küll 20-minutine peatus.
Peatuskohas müüs üks tädi igasugust träni. Aga kuna ta kogus välismaist raha, siis ostsime talt Eesti kroonide eest veidi jubinaid (käevõrud jms). Tal juba oli olemas Eesti 10- ja 2-kroonine. Andsime lisaks viieka.
Teekond viis läbi ka Danangi linnast, mis on Kesk-Vietnami üks suuremaid linnu. Seal me ei peatunud, aga paistis hästi kena mereäärne linnake.
Tee peal sadas kohati vihma, aga õnneks see lakkas enne kui Hoi Ani jõudsime. Hoi Anis viis buss meid suhteliselt oma hotelli lähedale, peale väikest otsimist kitsastel kõrvaltänavatel leidsime selle üles. Receptionis oodati meid juba kärsitult, receptionist igatahes ütles, et ta oli juba helistanud teistesse oma keti hotellidesse, et ega me midagi segi pole ajanud :) Hästi energiline chick oli.
Hoi Ani hotellituba on parim siiani olnutest – meil on lausa oma rõdu kolmandal korrusel tänava kohal, kus saab õhtust tänavaelu vaadata ja koksi juua. Hotell asub küll päris kesklinnast veidi eemal, aga paraja jalutuskäigu kaugusel, nii et see ei häiri. Hoi An on piisavalt väike linn.
Hotelli kõrval on väga hea söögikoht nimega Cafe 43. Võtsime õhtusöögiks 4-käigulise set menüü. Kevadrullid olid eriliselt hästi tehtud. Lisaks väga headele söökidele on see koht ka uskumatult odav. 4-käiguline õhtusöök kahele inimesele pluss joogid läks kokku u 70 eeku…
Tegime ka väikse ringi õhtuses linnas. Esmamulje oli väga hea, vanalinnas liiklus peaaegu puudus, nii et sai rahulikult jalutada ja ringi vahtida. Tundub olema suur ostulinn, ja vahelduseks mitte ainult turistiträni, aga ka korralikumaid asju – hästi palju rätsepatöökodasid oli. Antakse ette a la Voguest välja lõigatud pildid, et vali välja, millist tahad, et teeme 24 tunniga valmis. Samuti on võimalik endale ise jalanõud disainida, kõik tehakse järgi…
Läbi linna voolab väike jõgi, kuhu on paigaldatud erinevate loomade ja müütiliste olendite valgustatud kujud. Tänavatel ripub hästi palju punaseid laternaid – mitte küll selle tähendusega, mis Amsterdamis :)
Sunday, March 1, 2009
Päev 12. 01.03.2009 – Hue
Öörong jõudis Hanoisse kell 4.40 hommikul, põrutasime kohe edasi lennujaama – kell 7.10 läks lennuk Huesse. Veidi peale 8 olime juba kohal (reisimine on tänapäeval ikka suht lihtne).
Hue on linn Kesk-Vietnamis u 1000 km Saigonist ja 650 km Hanoist. Hue oli kunagi Lõuna-Vietnami pealinn ja seega olulisel kohal Vietnami ajaloos.
Linnas on väga võimas tsitadell – küllaltki suure ala peal ja koosneb paljudest kenadest hoonetest, parkidest ja tiikidest, kindluse ümber ja kohati ka seda läbivalt on müürid ja väga detailirohkelt kaunistatud väravad. Muus osas ei paku Hue turisti jaoks Hanoile ja Saigonile midagi täiendavat. Ühepäevane reis sellesse linna täiesti piisab. Meiegi sõidame homme edasi Hoi Ani.
Võtsime täna aega ka hotelli basseini ääres veidi pikutada ja ka väike suplus teha. Päikesega sai küll veidi liiale mindud – oleme praegu nagu kaks indiaanlast :) Loodetavasti ei hakka nahka palju maha tulema :)
Õhtusöögi kohana võib kindlasti soovitada Y Thao Gardenit. Seal pakutakse ainult set menüüd, mis koosneb 8 käigust. Aga kõik söögid olid väga-väga head. Ja üks set maksab ainult u 8 dollarit… Peenemad kohad kaunistavad siin sööke väga huvitavalt. Nt Y Thao Gardenis toodi meile kõigepealt kevadrulle, mis olid tikkudega kinnitatud „paabulinnu” selga. Paabulinnu keha oli tehtud ananassist; kael, pea, tiivad ja sabasuled porgandist. Nägi välja nagu päris lind. Halong Bay laeva peal toodi meile lauda krevetid, mis olid pandud lillevaasi külge rippuma. Alles mingi aja pärast pani keegi tähele, et lilled ei olnudki päris lilled, aga pikkade tikkude otsa olid tehtud õied porgandist, punasest piprast ja muudest köögiviljadest. Aga need nägid nii lillede moodi välja, et ilma neid uurimata poleks arugi saanud.
Üks väike kõrvalepõige veel Vietnami söögikultuuri. Siin praktiliselt puuduvad piimatooted. Ühed kanadalased rääkisid, et nad said kohalikust itaalia restoranist isegi pizza ilma juustuta…
Hue on linn Kesk-Vietnamis u 1000 km Saigonist ja 650 km Hanoist. Hue oli kunagi Lõuna-Vietnami pealinn ja seega olulisel kohal Vietnami ajaloos.
Linnas on väga võimas tsitadell – küllaltki suure ala peal ja koosneb paljudest kenadest hoonetest, parkidest ja tiikidest, kindluse ümber ja kohati ka seda läbivalt on müürid ja väga detailirohkelt kaunistatud väravad. Muus osas ei paku Hue turisti jaoks Hanoile ja Saigonile midagi täiendavat. Ühepäevane reis sellesse linna täiesti piisab. Meiegi sõidame homme edasi Hoi Ani.
Võtsime täna aega ka hotelli basseini ääres veidi pikutada ja ka väike suplus teha. Päikesega sai küll veidi liiale mindud – oleme praegu nagu kaks indiaanlast :) Loodetavasti ei hakka nahka palju maha tulema :)
Õhtusöögi kohana võib kindlasti soovitada Y Thao Gardenit. Seal pakutakse ainult set menüüd, mis koosneb 8 käigust. Aga kõik söögid olid väga-väga head. Ja üks set maksab ainult u 8 dollarit… Peenemad kohad kaunistavad siin sööke väga huvitavalt. Nt Y Thao Gardenis toodi meile kõigepealt kevadrulle, mis olid tikkudega kinnitatud „paabulinnu” selga. Paabulinnu keha oli tehtud ananassist; kael, pea, tiivad ja sabasuled porgandist. Nägi välja nagu päris lind. Halong Bay laeva peal toodi meile lauda krevetid, mis olid pandud lillevaasi külge rippuma. Alles mingi aja pärast pani keegi tähele, et lilled ei olnudki päris lilled, aga pikkade tikkude otsa olid tehtud õied porgandist, punasest piprast ja muudest köögiviljadest. Aga need nägid nii lillede moodi välja, et ilma neid uurimata poleks arugi saanud.
Üks väike kõrvalepõige veel Vietnami söögikultuuri. Siin praktiliselt puuduvad piimatooted. Ühed kanadalased rääkisid, et nad said kohalikust itaalia restoranist isegi pizza ilma juustuta…
Päevad 10 ja 11. 27.02.-28.02.2009 – Sapa
Öö rongis ei olnudki kõige hullem. Austraallanna norskamist väga ei kuulnud, rongi kolin mattis selle pea täielikult. Magamine oli ka nagu batuudi peal. Hommikul hakkas mingi väga imelik kolistamine. Tundus, nagu kõrvalkajutis keegi taoks vastu seina. Aga vist ikkagi miskit põrkas vastu rongi põhja. Ei teagi, mis see siis oli. Igatahes mõned tunnid sai ikka magatud. Rong jõudis Lao Cai nimelisse linnakesse (mis asub Hiina piirist 5 minuti kaugusel) kell 5.30 hommikul, kõik turistid aeti bussidesse ja sõidutati veel tund aega üles mäkke Sapasse.
Tee viis mööda väga käänulist teed otse kuristiku kõrval. See muidugi ei takistanud juhte üksteisest mööda sõitmast, aga eks nad ole ka nende teedega harjunud. Vaated olid väga kenad muidugi.
Sapas checkisime hotelli sisse ja läksime kõigepealt omal käel linna vaatama. Linn iseenesest ei ole midagi erilist: hotellide ja restoranide rivi. Mis teeb koha huvitavaks, on mägihõimud, kes tulevad linna kauplema. Igal hõimul on oma spetsiifiline riietus. Kõige rohkem hakkas silma hõim, kes kandsid kõik indigotaimedega värvitud riideid, ehk et linn oli tumesiniseid kuubi täis. Kui vietnamlased üldiselt on suhteliselt lühikest kasvu, siis need mägihõimlased on eriti pisikesed. Tüüpiliselt nii 140-150 cm. Kui 160 cm täis, siis võis ennast juba koljatiks pidada. See kehtib nii meeste kui naiste kohta. Kõik nad müüvad täpselt samasuguseid kaupu, mida nad ka ise valmistavad: linikud, kotid, erinevad ehted, oma rahvarõivad jms. Kõik on hästi kirjud. Müüjatena on nad hästi järjekindlad, võivad kilomeetrite kaupa järgi jalutada lootuses, et äkki ikka ostad midagi… Müügitehnika on ka kõigil sama: „Hello, whe you fro? You buy somethi fro me?” Siis vaatavad naeratades ja lootusrikkalt otsa.
Väike kõrvalepõige vietnamlaste keelekasutusse. Vietnami keeles jäetakse rääkides tavaliselt sõna viimane silp ära ja see komme on üle võetud ka inglise keele osas. Ehk et sõnalõpud jäetakse lihtsalt ära. Nii et isegi kui leida hea inglise keele oskusega vietnamlane, siis kui ta jutuhoogu satub ja kontroll ära kaob, siis peab väga kontsentreeritult kuulama ja sõnalõpud ise tagasi mõtlema…
Hommikul jalutades haakis meile sappa üks väga pisike mägilasnaine. Pikkuses oli ta mulle umbes nabani. Vanust on siin raske hinnata: läänemaailmas pakuks talle ilmselt nii 70-80 kanti. Aga arvestades siinset rasket elu, siis võis ta ka noorem olla. Igatahes käis ta meil pikka aega järgi, kui tegime kõrvalepõike kuhugi kohvikusse lootuses, et ta ära läheb, siis ta ootas kannatlikult tänaval, kuni me uuesti välja tulime. Jõudsime ühele väljakule, mis meenutas veidi mingit kontserdipaika: väljakut ümbritses poolringis betoonist valatud istekohad ja iga teatud vahemaa tagant viis üles ka trepp. Otsustasime seal, et vaatame, mis juhtub, kui me hargneme: mina läksin treppidest ülesse ja Piia jäi alla väljakule. Mägilasproua vaatas paar hetke nõutult, aga ronis siis minu järgi treppidest üles. Läksin siis treppidest veidi eemale ja tulin alla tagasi üle nn istekohtade (iga astme kõrgus mulle umbes põlveni ja prouale ilmselt puusani). Viimane aste väljakutasandini oli mulle üle puusa ehk et praktiliselt tädi pikkune. Tulin sealt kiiresti alla ja hakkasime väljakult ära minema kui mingi hetk märkasime, et proua jookseb meile järgi. Uskumatu kannatlikkus… Kuidagi ta sealt läbi istmete ja treppide alla ronis ja meile järgi jõudis… Lõpuks (ma arvan, et umbes peale tunni ajast järgi käimist) ta loobus, urises veidi meie peale ja läks minema :)
Peale lõunasööki kohtusime hotellis oma giidiga, kes viis meid matkale mägiküladesse. Giid oli hästi tore mägilastüdruk nimega Chu. Rääkis väga head inglise keelt (aga jättis aegajalt samuti sõnalõpud ära) ja pajatas meile kohalikust elust-olust. Kuna meil oli n.ö. privaattuur, ehk et me Piiaga olime giidile ainukesed „kliendid”, siis sai käia omas tempos ja küsida kõike, mis huvitas. Chu tegi meile esimesel päeval umbes 2,5-tunnise matka ühte külasse ja teisel päeval u 4,5 tunnise matka kahte teise külla. Kogenematu silma jaoks neil küladel väga suurt vahet polnud, kuid igas külas elas eri hõim, kes kõik rääkisid eri keeli. Veider, et ühes orus elab 3-4 hõimu, kes räägivad väga erinevaid keeli, nii et nad üksteisest üldse aru ei saa. Tänapäeval nad on muidugi vietnami keele ära õppinud ja suhtlevad omavahel selles keeles.
Õnneks ei olnud ilm väga palav, sest teekond oli suhteliselt keeruline, tasast maad polnud üldse, kogu aeg kas tõus või laskumine (ja suht järsk seejuures). Tee viis üle kõva savipinnase või tuli ronida mööda kive. Matk ei olnud ilmselt mõeldud vanemale põlvkonnale.
Teisel päeval käisid meiega kaasas Chu väike õde ja viimase sõbranna (mõlemad 10-aastased). Lobisesid meiega inglise keeles nagu oleks see neil emakeel…
Mägilased on peamiselt farmerid, riisi jaoks on rajatud juba iidsetest aegadest mäenõlvadele astangud ja loodud täiesti arvestatavad niisutussüsteemid. Järsematel mäenõlvadel kasvatatakse maisi ja kapsast. Järsemate mäenõlvade all ma mõtlen ikka nii vähemalt 60 kraadiseid tõuse. Päris veider oli vaadata, kuidas terve külarahvas oli kokku kogunenud mäenõlvale ja kõplasid seda – see oli ikka tõsiselt järsk mägi.
Külavahel jooksevad ringi igat sorti loomad-linnud, kes kõik sigivad hirmsat moodi, väga palju väikseid koeri, kasse, põrsaid, kitsi, vesipühvleid, kana-, pardi- ja hanetibusid jne jooksis ringi. Ja ei saa just öelda, et ka inimlapsi oleks vähe olnud… Huvitav komme on see, et väikestel lastel on ilusti särk seljas, aga lasevad ringi tagumik paljas. Võibolla nii lihtsalt vähem mähkmete vahetamist?
Inimesed ise elavad suhteliselt tagasihoidlikes majades – kuigi nt satelliit oli nii mõnelgi majal ja praktiliselt kõik kasutavad mobiiltelefoni. Turistide jaoks on ehitatud korralikumad majad (mõned reisid nendesse küladesse näevad ette kodumajutust).
Loodus oli väga võimas, seda kinnitasid ka ühed šveitslased, kellega kohtusime nii Halong Bays kui Sapas. Šveitslase juttu võib ses osas ilmselt rohkem uskuda, nad oluliselt rohkem mägesid näinud kui eestlased… Kahjuks oli mõlemal päeval veidi udune, nii et kõrgemaid mäetippe selgelt ei näinud. Aga tõenäoliselt hakkas seal peale meie lahkumist sadama, nii et tegelikult meil ilmaga ikkagi vedas.
Teise päeva õhtul läksime uuesti öörongi, kus seekord sattusid meie toanaabritest kaks inglise tüüpi Yorkshirest. Üks oli insener autotööstuses – tegi midagi käigukastidega (tal oli niivõrd tugev Põhja-Inglise aktsent, et kohati ei saanud midagi aru, mis ta rääkis), teine oli psühhiaatri abi ja tegeles kriminaalidega… Õnneks olid ka täiesti mõistlikud tüübid, kuid tuleb öelda, et üks neist norskas ikka päris kõvasti öösel :)
Sapa kokkuvõte: tasuks kindlasti ära käia kahe asja pärast: loodus on väga võimas ja kohalikud hõimlased on väga omapärased.
Tee viis mööda väga käänulist teed otse kuristiku kõrval. See muidugi ei takistanud juhte üksteisest mööda sõitmast, aga eks nad ole ka nende teedega harjunud. Vaated olid väga kenad muidugi.
Sapas checkisime hotelli sisse ja läksime kõigepealt omal käel linna vaatama. Linn iseenesest ei ole midagi erilist: hotellide ja restoranide rivi. Mis teeb koha huvitavaks, on mägihõimud, kes tulevad linna kauplema. Igal hõimul on oma spetsiifiline riietus. Kõige rohkem hakkas silma hõim, kes kandsid kõik indigotaimedega värvitud riideid, ehk et linn oli tumesiniseid kuubi täis. Kui vietnamlased üldiselt on suhteliselt lühikest kasvu, siis need mägihõimlased on eriti pisikesed. Tüüpiliselt nii 140-150 cm. Kui 160 cm täis, siis võis ennast juba koljatiks pidada. See kehtib nii meeste kui naiste kohta. Kõik nad müüvad täpselt samasuguseid kaupu, mida nad ka ise valmistavad: linikud, kotid, erinevad ehted, oma rahvarõivad jms. Kõik on hästi kirjud. Müüjatena on nad hästi järjekindlad, võivad kilomeetrite kaupa järgi jalutada lootuses, et äkki ikka ostad midagi… Müügitehnika on ka kõigil sama: „Hello, whe you fro? You buy somethi fro me?” Siis vaatavad naeratades ja lootusrikkalt otsa.
Väike kõrvalepõige vietnamlaste keelekasutusse. Vietnami keeles jäetakse rääkides tavaliselt sõna viimane silp ära ja see komme on üle võetud ka inglise keele osas. Ehk et sõnalõpud jäetakse lihtsalt ära. Nii et isegi kui leida hea inglise keele oskusega vietnamlane, siis kui ta jutuhoogu satub ja kontroll ära kaob, siis peab väga kontsentreeritult kuulama ja sõnalõpud ise tagasi mõtlema…
Hommikul jalutades haakis meile sappa üks väga pisike mägilasnaine. Pikkuses oli ta mulle umbes nabani. Vanust on siin raske hinnata: läänemaailmas pakuks talle ilmselt nii 70-80 kanti. Aga arvestades siinset rasket elu, siis võis ta ka noorem olla. Igatahes käis ta meil pikka aega järgi, kui tegime kõrvalepõike kuhugi kohvikusse lootuses, et ta ära läheb, siis ta ootas kannatlikult tänaval, kuni me uuesti välja tulime. Jõudsime ühele väljakule, mis meenutas veidi mingit kontserdipaika: väljakut ümbritses poolringis betoonist valatud istekohad ja iga teatud vahemaa tagant viis üles ka trepp. Otsustasime seal, et vaatame, mis juhtub, kui me hargneme: mina läksin treppidest ülesse ja Piia jäi alla väljakule. Mägilasproua vaatas paar hetke nõutult, aga ronis siis minu järgi treppidest üles. Läksin siis treppidest veidi eemale ja tulin alla tagasi üle nn istekohtade (iga astme kõrgus mulle umbes põlveni ja prouale ilmselt puusani). Viimane aste väljakutasandini oli mulle üle puusa ehk et praktiliselt tädi pikkune. Tulin sealt kiiresti alla ja hakkasime väljakult ära minema kui mingi hetk märkasime, et proua jookseb meile järgi. Uskumatu kannatlikkus… Kuidagi ta sealt läbi istmete ja treppide alla ronis ja meile järgi jõudis… Lõpuks (ma arvan, et umbes peale tunni ajast järgi käimist) ta loobus, urises veidi meie peale ja läks minema :)
Peale lõunasööki kohtusime hotellis oma giidiga, kes viis meid matkale mägiküladesse. Giid oli hästi tore mägilastüdruk nimega Chu. Rääkis väga head inglise keelt (aga jättis aegajalt samuti sõnalõpud ära) ja pajatas meile kohalikust elust-olust. Kuna meil oli n.ö. privaattuur, ehk et me Piiaga olime giidile ainukesed „kliendid”, siis sai käia omas tempos ja küsida kõike, mis huvitas. Chu tegi meile esimesel päeval umbes 2,5-tunnise matka ühte külasse ja teisel päeval u 4,5 tunnise matka kahte teise külla. Kogenematu silma jaoks neil küladel väga suurt vahet polnud, kuid igas külas elas eri hõim, kes kõik rääkisid eri keeli. Veider, et ühes orus elab 3-4 hõimu, kes räägivad väga erinevaid keeli, nii et nad üksteisest üldse aru ei saa. Tänapäeval nad on muidugi vietnami keele ära õppinud ja suhtlevad omavahel selles keeles.
Õnneks ei olnud ilm väga palav, sest teekond oli suhteliselt keeruline, tasast maad polnud üldse, kogu aeg kas tõus või laskumine (ja suht järsk seejuures). Tee viis üle kõva savipinnase või tuli ronida mööda kive. Matk ei olnud ilmselt mõeldud vanemale põlvkonnale.
Teisel päeval käisid meiega kaasas Chu väike õde ja viimase sõbranna (mõlemad 10-aastased). Lobisesid meiega inglise keeles nagu oleks see neil emakeel…
Mägilased on peamiselt farmerid, riisi jaoks on rajatud juba iidsetest aegadest mäenõlvadele astangud ja loodud täiesti arvestatavad niisutussüsteemid. Järsematel mäenõlvadel kasvatatakse maisi ja kapsast. Järsemate mäenõlvade all ma mõtlen ikka nii vähemalt 60 kraadiseid tõuse. Päris veider oli vaadata, kuidas terve külarahvas oli kokku kogunenud mäenõlvale ja kõplasid seda – see oli ikka tõsiselt järsk mägi.
Külavahel jooksevad ringi igat sorti loomad-linnud, kes kõik sigivad hirmsat moodi, väga palju väikseid koeri, kasse, põrsaid, kitsi, vesipühvleid, kana-, pardi- ja hanetibusid jne jooksis ringi. Ja ei saa just öelda, et ka inimlapsi oleks vähe olnud… Huvitav komme on see, et väikestel lastel on ilusti särk seljas, aga lasevad ringi tagumik paljas. Võibolla nii lihtsalt vähem mähkmete vahetamist?
Inimesed ise elavad suhteliselt tagasihoidlikes majades – kuigi nt satelliit oli nii mõnelgi majal ja praktiliselt kõik kasutavad mobiiltelefoni. Turistide jaoks on ehitatud korralikumad majad (mõned reisid nendesse küladesse näevad ette kodumajutust).
Loodus oli väga võimas, seda kinnitasid ka ühed šveitslased, kellega kohtusime nii Halong Bays kui Sapas. Šveitslase juttu võib ses osas ilmselt rohkem uskuda, nad oluliselt rohkem mägesid näinud kui eestlased… Kahjuks oli mõlemal päeval veidi udune, nii et kõrgemaid mäetippe selgelt ei näinud. Aga tõenäoliselt hakkas seal peale meie lahkumist sadama, nii et tegelikult meil ilmaga ikkagi vedas.
Teise päeva õhtul läksime uuesti öörongi, kus seekord sattusid meie toanaabritest kaks inglise tüüpi Yorkshirest. Üks oli insener autotööstuses – tegi midagi käigukastidega (tal oli niivõrd tugev Põhja-Inglise aktsent, et kohati ei saanud midagi aru, mis ta rääkis), teine oli psühhiaatri abi ja tegeles kriminaalidega… Õnneks olid ka täiesti mõistlikud tüübid, kuid tuleb öelda, et üks neist norskas ikka päris kõvasti öösel :)
Sapa kokkuvõte: tasuks kindlasti ära käia kahe asja pärast: loodus on väga võimas ja kohalikud hõimlased on väga omapärased.
Subscribe to:
Posts (Atom)