Hommikusöök laeval oli juba 7.30. Arvestades eelmise päeva kulinaarseid elamusi oleks oodanud ka super hommikusööki, aga tundub, et vietnamlastel on läänekate kohta ühtne arvamus, et hommikusöögiks peab kindlasti olema omlett või muus vormis muna (Veiko, kui sa kunagi Vietnami tuled, siis võid hommikuti rahulikult kauem magada, ei pea hommikusöögile kiirustama :)). Hanoi hotellis oli meil hinna sees ka hommikusöök (seda tasuks Vietnami puhul kindlasti vältida) – valida sai ainult omleti, keedetud munade, french toast with ham or jam või pannkookide vahel. Kõik valikud olid ühtlaselt maitsetud, aga selle eest rasvased.
Üks häda selle laevaga oli veel. Kui eelmisel õhtul tuli dušist ainult tulikuuma vett, siis hommikul polnud üldse sooja vett. Statistikud ütleks, et keskeltläbi oli kõik korras, aga tüütu oli ikka. Staff ei osanud ka aidata, sättisid boilerit ühtpidi ja teistpidi, aga paremaks ikka ei läinud. Vietnamlased ise harjunud ainult külma veega pesema, nii et neil endal kõik ok…
Aga muidu on hea soe päev. Aegajalt piilub ka päike pilve tagant. Hetkel pikutame laevadekil. Piia joob sidrunimahla ja loeb Merit Raju kirjutatud Out of Office raamatut. See on ka mul poole peal – väga hea raamat on. Autor – endine Eesti Posti töötaja, kellega ma vist olen isegi korra tööalaselt kohtunud, võttis end aastaks töölt lahti ja tegi asju, mis teda tegelikult huvitasid.
Mina ise avasin õlle (austraallasest laevakaaslane arvas seepeale, et tema kavatses oodata vähemalt kella 10ni enne kui õlle ostab, aga oli minuga nõus, et 20 minutit siia-sinna ei muuda asja ja võttis ka ühe) ja kirjutan kokkuvõtet eelmisest päevast ning tänasest päevast kuni kella 10ni hommikul. Hiljem kirjutan edasi, mis päev meil veel tõi…
Nii, kell on 9.40 õhtul ja istume nüüd öörongis, mis viib meid Sapasse. Sapa on Põhja-Vietnami mägedes asuv linnake, mille ümbruses elavad oma traditsioonilist elu mägihõimud. Rong on üllatavalt ok, neljane kabiin, konditsioneer on olemas ja lavatsitel on madratsid peal (tavavagunites need mugavused puuduvad). Meile sattusid toanaabriteks kaks Austraalia daami. Hästi sõbralikud, nagu austraallased ikka. Hirmutav on ainult see, et üks juba vabandas ette, et ta norskab. Rääkis sellega seoses isegi meeleoluka loo oma Zimbabwe reisist. Käisid dzunglis matkamas, ööbiti telkides, millele tõmmati aed ümber, et metsloomad ligi ei pääseks. Sõbrad siis hommikul küsisid talt, et kuidas ta magas, et kas leopardi ei kartnud? Et üks leopard oli käinud ümber aia ja vastanud omapoolsete pulmahüüetega austraallanna norskamisele…
Aga minnes ajas tagasi hetke, kui eelnev kirjatükk pooleli jäi, siis peale hommikusööki sõitsime tagasi Halong City poole, tänane päev ei näinud ette mingeid täiendavaid väljasõite või tegevusi. See sobis väga hästi, sai vahelduseks lihtsalt laeva dekil vedeleda ja päikest võtta. Tee peal möödusime kahest suhteliselt väiksemast kaljust (võrreldes üldiselt väga kõrgete kaljudega Halongis) ja giid seletas, et see on Fighting Cock kalju. Hämmastav, mida marketing võimaldab, kahele täiesti tavalisele kaljule (nagu öeldud, siis enamus muud kaljud nägid palju võimsamad välja) räägitakse mingi legend külge ja siis veetakse turiste seda karjades vaatama…
Sõime laeval ka lõuna ja siis pakiti meid jälle minibussi viidi Hanoisse tagasi. Seekord sattusime kõige tagumisele istmele – seda kohta peaks Vietnamis kindlasti vältima. Isegi kui on muidu hea buss, siis amorte vist ikka all pole – nii kui juht veidi kiiremini sõitma hakkas läks parajaks rollercoasteriks… Linnakiirusel sõites oli aga ok (õnneks enamus teed on siin linnakiirusel).
Hotelli tagasi jõudes oli meil mõned tunnid aega, enne kui rongile pidime minema. Tegime veel väikese jalutuskäigu Hanois. Jalutasime shoppingu piirkonnas, kus olid veidi kallimad poed, riided maksid isegi üle 50 dollari J. See oli siis nagu Hanoi 5th Avenue või Oxford Street :)
Piia otsis endale suveks kleiti, lõpuks leidis sobiva aga ikkagi hotelli kõrvalt väikesest poekesest, kus kohalik väike vietnamlanna ise riideid õmbles ja neid siis müüs. Selliseid kohapeal tegemise poode oli Hanois üksjagu ja see oli täitsa tore vaheldus tohutule odavale träni masstoodangule, mida muidu tänaval pakutakse.
Ja sellega meie Hanoi reis ka lõppes. Peale Sapast tagasitulekut paari päeva pärast lendame Hanoist kohe edasi Hue nimelisse linna Kesk-Vietnamis. Aga sellest siis edasipidi.
Hanoi kokkuvõte. Kui esimesel päeval tundus, et Saigon on oluliselt lahedam, siis teisel päeval ilusama ilmaga tundus ka Hanoi põnev, eriti turud. Liiklus on ka siin hull, aga ikka rahulikum kui Saigonis. Hanoi arhitektuur on kindlasti ilusam, ikkagi oluliselt vanem linn (Saigon olla asutatud alles 1970ndatel – tõenäoliselt seal oli ikka mingi asustus ka enne seda, peab veebist järgi uurima). Inimesed on Hanois vaoshoitumad. Öösel on tänavad tühjad, samas kui Saigonis käis elu 24/7. Mõni aeg tagasi olla Hanois lausa politsei inimesi peale kella 11 õhtul tänavalt minema koju ajanud. Nüüd päris nii karm enam pole, aga pigem soositakse seda, kui inimesed öösel väljas ei tolgenda. Erinevalt Saigonist võib Hanoi puhul välja tuua mõned landmarkid, vanalinn oma tänavakaubandusega ja arhitektuuriga, Temple of Literature, Ho Chi Minhi mausoleumi ja ka linna keskel asuv järveke. Kindlasti on seal veel põnevaid kohti, aga igale poole ei jõudnud. Kokkuvõttes tundus Saigon siiski kraadi võrra lahedam. Aga eks see on individuaalne, nt ühed sakslased, kellega reisil kohtusime, ütlesid veendunult, et Hanoi on palju parem…
Saturday, February 28, 2009
Päev 8. 25.02.2009 – Halong Bay
Hommikul oli järjekordne varajane äratus, kell 8 tuli juba buss järgi. Seekord oli täiesti mugav Fordi minivan. Teekond Hanoist Halong Citysse võttis u 3,5 tundi. Kahe linna vahemaa seejuures on 135 km… Maapealne liiklus siin kiirusega just ei hiilga.
Umbes kella 12 aeg saime sadamast laevale, checkisime kajutitesse sisse ja kõigepealt pakuti lõunat. Söögid, nii lõuna kui hiljem õhtusöök, olid laeval väga head, pakuti väga erinevaid kohalikke suupisteid – hiidkrevetid, täidetud krabi, tuunikala (tavaliselt mulle tuunikala eriti ei meeldi, aga siin oli isegi see väga hästi tehtud), küpsetatud sealiha, kana, merikarbid, juurviljad. Isegi tofu oli siin täiesti söödavaks tehtud.
Halong Bay jättis väga hea mulje – kõrged kaljud kerkisid merest – kogu lahe peale pidi olema üle 2000 kaljusaare (Lonely Planeti andmetel u 3000). Ilm oli küll pilvine, aga õnneks vihm, mis meid terve bussisõidu saatis, lakkas. Temperatuur oli täpselt parajalt soe. Lahel oli palju teisigi turistide laevu, aga õnneks mitte häirivalt palju ja paadid nägid head välja, nii et nad pigem kaunistasid pilti kui rikkusid seda.
Peale lõunasööki sõitsime ühte kaljukoopasse. Koopa pindala pidi olema 9 900 ruutmeetrit (ehk et peaaegu hektari jagu). Oli tõesti päris lahmakas, tükk aega andis jalutada. Koopas oli ainult liiga palju turiste – suuremates ruumides oli ok, aga kitsamates kohtades pidi järjekorras seisma. Aga üldiselt oli huvitav.
Peale koopas käiku pandi meid paarides kajakkide peale ja sõitsime lahel veidi ringi. Vesi oli täitsa soe, aga kuna kajaki sõit oli laevade ankrupaiga lähedal, siis tundus vesi veidi must, nii et ei kutsunud eriti ujuma.
Pärast kajakisõitu oli laeval õhtusöök ja vaba aeg. Pikutasime laeva ülemisel dekil, pimeduse taustal paistsid kaljud ja teiste laevade tuled. Pilvede vahelt paistsid tähed.
Umbes kella 12 aeg saime sadamast laevale, checkisime kajutitesse sisse ja kõigepealt pakuti lõunat. Söögid, nii lõuna kui hiljem õhtusöök, olid laeval väga head, pakuti väga erinevaid kohalikke suupisteid – hiidkrevetid, täidetud krabi, tuunikala (tavaliselt mulle tuunikala eriti ei meeldi, aga siin oli isegi see väga hästi tehtud), küpsetatud sealiha, kana, merikarbid, juurviljad. Isegi tofu oli siin täiesti söödavaks tehtud.
Halong Bay jättis väga hea mulje – kõrged kaljud kerkisid merest – kogu lahe peale pidi olema üle 2000 kaljusaare (Lonely Planeti andmetel u 3000). Ilm oli küll pilvine, aga õnneks vihm, mis meid terve bussisõidu saatis, lakkas. Temperatuur oli täpselt parajalt soe. Lahel oli palju teisigi turistide laevu, aga õnneks mitte häirivalt palju ja paadid nägid head välja, nii et nad pigem kaunistasid pilti kui rikkusid seda.
Peale lõunasööki sõitsime ühte kaljukoopasse. Koopa pindala pidi olema 9 900 ruutmeetrit (ehk et peaaegu hektari jagu). Oli tõesti päris lahmakas, tükk aega andis jalutada. Koopas oli ainult liiga palju turiste – suuremates ruumides oli ok, aga kitsamates kohtades pidi järjekorras seisma. Aga üldiselt oli huvitav.
Peale koopas käiku pandi meid paarides kajakkide peale ja sõitsime lahel veidi ringi. Vesi oli täitsa soe, aga kuna kajaki sõit oli laevade ankrupaiga lähedal, siis tundus vesi veidi must, nii et ei kutsunud eriti ujuma.
Pärast kajakisõitu oli laeval õhtusöök ja vaba aeg. Pikutasime laeva ülemisel dekil, pimeduse taustal paistsid kaljud ja teiste laevade tuled. Pilvede vahelt paistsid tähed.
Päev 7. 24.02.2009 – Vabariigi aastapäev ja vastlapäev Vietnamis
Eelmise õhtu lootus täituski – päike paistis ja oli mõnusalt soe. Mitte nii palav nagu Saigonis, aga eestlase jaoks parajalt soe. Eelmisel õhtul olime otsustanud, et Saigon oli huvitavam kui Hanoi ning seetõttu tegime veidi oma plaanid ringi – ostsime järgmiseks kaheks päevaks Halong Bay kruiisi ja kohe peale seda kahepäevase reisi Sapasse ning samuti Hanoi-Hue lennupiletid.
Organisatoorne pool tehtud, läksime linna jalutama. Hanoi vanalinn oli tegelikult ikkagi päris põnev. Praktiliselt kõik tänavad olid üks suur turg, mis oli teemade kaupa jaotatud. Teatud tänavatel olid söögikaubad, siis riided, siis sepatooted (sepatoodete osas oleks lootnud küll näha mingeid huvitavaid vidinaid, aga tegelikult olid seal peamiselt prbaktilised kaubad a la valamu hoidjad jms), maitsetaimed, mänguasjad jne.
Kõige huvitavam oli ilmselt söögikaupade tänavad – ämbrites olid veel elavad krabid, kilpkonnad ja kalad, kohapeal raiuti liha, müüdi kvaziljon sorti erinevaid köögi- ja puuvilju, millest enamust polnud me kunagi näinud. Kõik need kaubad olid kohe tänava peal, mootorrattad sõitsid mööda 10 cm kauguselt.
Ostsime mõned pakid maitsetaimi. Esimese paki osas ei oska midagi arvata, mis seal sees on ja milleks see hea on. Aga mingi combo oli valmis pandud, eks siis kunagi Eestis vaatab, et mis sellega peale hakata. Teise paki osas meid õpetati, et see combo on kana valmistamise jaoks, nii et vähemalt teema on teada, nüüd tuleb veel välja mõelda, et kuidas täpselt neid taimi kasutada – tõenäoliselt tuleb kana nendega keeta. Kolmas pakk, nagu selgus, oli hoopis tee.
Peale turgudel käimist otsustasime jalutada Temple of Literature’sse, mis oli kunagi Hanoi esimene ülikool. See asus vanalinnast veidi eemal, nii kilomeetri-kahe jagu. Tee peal leidsime kaardi pealt heategevusliku organisatsiooni KOTO poolt peetava restorani, mis asus kohe templikompleksi kõrval. Otsustasime kõigepealt sinna sööma minna. KOTO (Know One Teach One) on ühe austraallase poolt asutatud organisatsioon, mis aitab vaestel Vietnami noortel ellu astuda, s.t. noored õpivad süüa tegema, restoranis töötama, õpivad inglise keelt jms. Ehk et õpetab selgeks ameti, millega noored saavad elus ise edasi minna. See restoran oli koht, kus vastavad koolitused läbinud noored saavad katsetada oma kokkamist ja teenindamist. Väga hästi tehtud söögid olid ja teenindus oli ka väga sõbralik. Natuke naljakas oli see, et noortele oli vist õpetatud, kuidas klientidega vestelda. Täpselt sama vestluse struktuur läbiti kõigi laudkondadega: kust te pärit olete? Mille poolest teie riik kuulus on? Jne.
Kõht täis, läksime eelpool mainitud templikompleksi. Täitsa suur ala oli, mitu hoonet, veesilmad, väravad, tornid, lipud, ausambad, peatempli sees kujud (arvatavasti õpetajate kujud). Kompleksis toimus ka mingi Vietnami modelli pildistamine – paljudele turistidele meeldis see vist kõige rohkem asja juures :)
Templikompleksi kõrval oli üks tore park, kus kohalikud igas vanuses käisid tervisesporti tegemas: jalutasid, võimlesid, mängisid sulgpalli jne. Huvitav komme on, et osad inimesed läbisid terviserada selg ees kõndides. Pargis üks kohalik poiss jonnis ja ta ema vist hirmutas teda meiega (a la, et kui sa jonni ei jäta, siis tulevad suured valged inimesed ja söövad su ära), igatahes poiss varjus ema taha ja vaatas meid kartlikult, kui tast möödusime.
Pargist jätkus teekond Ho Chi Minhi mausoleumikompleksi juurde. Kahjuks sinna sisse aga meid ei lastud. Võtsime takso ja sõitsime hotelli tagasi. Taksojuht tegi meile ka tünni – kui kaardi pealt vaadates oleks vahemaa pidanud linnulennult olema u 3 km, mööda teed võib-olla 4-5 km, siis kohale jõudes näitas taksomeeter 12 km. See oli eriti nahaalne tüüp – esiteks kilomeetri kiirendi ja teiseks, nii vähe kui me Hanoid ka tundsime, suutsime tuvastada, et ta tegi meile ringi ümber linnas asuva järve. Täissummat me talle ei maksnud. Kahjuks polnud väiksemat summat ka, pidi 5 dollarit andma (õige hind oleks ilmselt olnud nii 2-3 dollari kanti). Tüüp tahtis umbes 7 dollarit. Absoluutväärtuses ei ole pettus muidugi suur, aga suhtelises mõttes ikka päris korralik… Tüüp virises küll, et pikk maa ja me peaks rohkem maksma, aga lõpuks oli ilmselt viiekaga ka väga rahul.
Õhtul läksime veel külla Piia tuttavale, kes Hanois elab: eestlanna, kes elab koos Poola mehega ja kasvatavad Hanois oma üheaastast last. Iseenesest veider Hanois niimoodi eestlasele külla minna. Aga oli tore õhtu.
Organisatoorne pool tehtud, läksime linna jalutama. Hanoi vanalinn oli tegelikult ikkagi päris põnev. Praktiliselt kõik tänavad olid üks suur turg, mis oli teemade kaupa jaotatud. Teatud tänavatel olid söögikaubad, siis riided, siis sepatooted (sepatoodete osas oleks lootnud küll näha mingeid huvitavaid vidinaid, aga tegelikult olid seal peamiselt prbaktilised kaubad a la valamu hoidjad jms), maitsetaimed, mänguasjad jne.
Kõige huvitavam oli ilmselt söögikaupade tänavad – ämbrites olid veel elavad krabid, kilpkonnad ja kalad, kohapeal raiuti liha, müüdi kvaziljon sorti erinevaid köögi- ja puuvilju, millest enamust polnud me kunagi näinud. Kõik need kaubad olid kohe tänava peal, mootorrattad sõitsid mööda 10 cm kauguselt.
Ostsime mõned pakid maitsetaimi. Esimese paki osas ei oska midagi arvata, mis seal sees on ja milleks see hea on. Aga mingi combo oli valmis pandud, eks siis kunagi Eestis vaatab, et mis sellega peale hakata. Teise paki osas meid õpetati, et see combo on kana valmistamise jaoks, nii et vähemalt teema on teada, nüüd tuleb veel välja mõelda, et kuidas täpselt neid taimi kasutada – tõenäoliselt tuleb kana nendega keeta. Kolmas pakk, nagu selgus, oli hoopis tee.
Peale turgudel käimist otsustasime jalutada Temple of Literature’sse, mis oli kunagi Hanoi esimene ülikool. See asus vanalinnast veidi eemal, nii kilomeetri-kahe jagu. Tee peal leidsime kaardi pealt heategevusliku organisatsiooni KOTO poolt peetava restorani, mis asus kohe templikompleksi kõrval. Otsustasime kõigepealt sinna sööma minna. KOTO (Know One Teach One) on ühe austraallase poolt asutatud organisatsioon, mis aitab vaestel Vietnami noortel ellu astuda, s.t. noored õpivad süüa tegema, restoranis töötama, õpivad inglise keelt jms. Ehk et õpetab selgeks ameti, millega noored saavad elus ise edasi minna. See restoran oli koht, kus vastavad koolitused läbinud noored saavad katsetada oma kokkamist ja teenindamist. Väga hästi tehtud söögid olid ja teenindus oli ka väga sõbralik. Natuke naljakas oli see, et noortele oli vist õpetatud, kuidas klientidega vestelda. Täpselt sama vestluse struktuur läbiti kõigi laudkondadega: kust te pärit olete? Mille poolest teie riik kuulus on? Jne.
Kõht täis, läksime eelpool mainitud templikompleksi. Täitsa suur ala oli, mitu hoonet, veesilmad, väravad, tornid, lipud, ausambad, peatempli sees kujud (arvatavasti õpetajate kujud). Kompleksis toimus ka mingi Vietnami modelli pildistamine – paljudele turistidele meeldis see vist kõige rohkem asja juures :)
Templikompleksi kõrval oli üks tore park, kus kohalikud igas vanuses käisid tervisesporti tegemas: jalutasid, võimlesid, mängisid sulgpalli jne. Huvitav komme on, et osad inimesed läbisid terviserada selg ees kõndides. Pargis üks kohalik poiss jonnis ja ta ema vist hirmutas teda meiega (a la, et kui sa jonni ei jäta, siis tulevad suured valged inimesed ja söövad su ära), igatahes poiss varjus ema taha ja vaatas meid kartlikult, kui tast möödusime.
Pargist jätkus teekond Ho Chi Minhi mausoleumikompleksi juurde. Kahjuks sinna sisse aga meid ei lastud. Võtsime takso ja sõitsime hotelli tagasi. Taksojuht tegi meile ka tünni – kui kaardi pealt vaadates oleks vahemaa pidanud linnulennult olema u 3 km, mööda teed võib-olla 4-5 km, siis kohale jõudes näitas taksomeeter 12 km. See oli eriti nahaalne tüüp – esiteks kilomeetri kiirendi ja teiseks, nii vähe kui me Hanoid ka tundsime, suutsime tuvastada, et ta tegi meile ringi ümber linnas asuva järve. Täissummat me talle ei maksnud. Kahjuks polnud väiksemat summat ka, pidi 5 dollarit andma (õige hind oleks ilmselt olnud nii 2-3 dollari kanti). Tüüp tahtis umbes 7 dollarit. Absoluutväärtuses ei ole pettus muidugi suur, aga suhtelises mõttes ikka päris korralik… Tüüp virises küll, et pikk maa ja me peaks rohkem maksma, aga lõpuks oli ilmselt viiekaga ka väga rahul.
Õhtul läksime veel külla Piia tuttavale, kes Hanois elab: eestlanna, kes elab koos Poola mehega ja kasvatavad Hanois oma üheaastast last. Iseenesest veider Hanois niimoodi eestlasele külla minna. Aga oli tore õhtu.
Päev 6. 23.02.2009 – Saabumine Hanoisse
Täna lendasime Hanoisse. Saabudes ootas meid udune ilm ja oli oluliselt külmem – sooja ainult nii 25 kraadi ringis :) Aga lend oli meeldiv, Vietnam Airlinesil on täiesti korralikud lennukid, mugavamad kui enamikel Euroopa firmadel, kellega lennanud olen. Või vähemalt see konkreetne lennuk oli…
Teel lennujaamast hotelli nägime, kuidas üks vietnamlane vedas kiirteel oma mootorratta pakiraamil tapetud siga… kõht lahti lõigatud ja jalad nelja ilmakaare poole laiali. Nii palju siis toiduhügieenist…
Hotell on jällegi väga korralik, nimi ka vastav – Hanoi Elegance 2 :) Tervitusjoogid, complimentary puuviljad toas jne… Igatahes võib seda hotelli soovitada. Väga asjalik tüüp oli seal manager, orgunnis kõik asjad ära, mis tahtsime. Ainsa nõrkusena võib mainida, et wi-figa ei saanud me seal ühendust, sellest ka viivitus blogi postituste osas.
Tegime alustuseks väikese ringkäigu Hanoi vanalinnas. Hanoi on võrreldes Saigoniga väiksem, rahulikum, reserveeritum. Arhitektuur on aristokraatlikum, detailidele on rõhku pandud. Inimesed on vaoshoitumad Saigoniga võrreldes – kui Saigonis inimesed olid tänaval nägu naeru täis, siis siin on kõik suht tõsised. Kui söömas käisime, siis oli isegi teenindus emotsioonitu, peaaegu nagu Eestis, ainult aeglasem. Aga see võis muidugi olla konkreetse koha viga, võib-olla homme on mingi elavam koht. Samas ka Lonely Planet ütleb, et Hanois ongi inimesed tõsisemad ja Saigonis rõõmsamad, nii et ilmselt see peab paika.
Homme plaanime teha Lonely Planeti soovitusliku tuuri Hanois. Loodetavasti ilm ka paraneb, aga ilmateade näitab pilvitust ja hommikupoole pidi ka veidi sadama. A vähemalt on jätkuvalt soe.
Teel lennujaamast hotelli nägime, kuidas üks vietnamlane vedas kiirteel oma mootorratta pakiraamil tapetud siga… kõht lahti lõigatud ja jalad nelja ilmakaare poole laiali. Nii palju siis toiduhügieenist…
Hotell on jällegi väga korralik, nimi ka vastav – Hanoi Elegance 2 :) Tervitusjoogid, complimentary puuviljad toas jne… Igatahes võib seda hotelli soovitada. Väga asjalik tüüp oli seal manager, orgunnis kõik asjad ära, mis tahtsime. Ainsa nõrkusena võib mainida, et wi-figa ei saanud me seal ühendust, sellest ka viivitus blogi postituste osas.
Tegime alustuseks väikese ringkäigu Hanoi vanalinnas. Hanoi on võrreldes Saigoniga väiksem, rahulikum, reserveeritum. Arhitektuur on aristokraatlikum, detailidele on rõhku pandud. Inimesed on vaoshoitumad Saigoniga võrreldes – kui Saigonis inimesed olid tänaval nägu naeru täis, siis siin on kõik suht tõsised. Kui söömas käisime, siis oli isegi teenindus emotsioonitu, peaaegu nagu Eestis, ainult aeglasem. Aga see võis muidugi olla konkreetse koha viga, võib-olla homme on mingi elavam koht. Samas ka Lonely Planet ütleb, et Hanois ongi inimesed tõsisemad ja Saigonis rõõmsamad, nii et ilmselt see peab paika.
Homme plaanime teha Lonely Planeti soovitusliku tuuri Hanois. Loodetavasti ilm ka paraneb, aga ilmateade näitab pilvitust ja hommikupoole pidi ka veidi sadama. A vähemalt on jätkuvalt soe.
Päev 4 ja 5. 21.02-22.02.2009 – Mekongi delta
Mekongi delta reis algas väga vara, kell 7 hommikul oli juba kogunemine reisibüroo ees. Sealt võttis buss meid peale ja viis jõesadamasse, kust sõitsime 3 tundi paadiga My Tho nimelisse linna. Tee peal oli paar toredat peatust.
Kõigepealt käisime Unicorni nimelise saare peal, kus näidati veidi külaelu, pakuti puuvilju jne. Ja pakuti muuhulgas ka Vietnami maoveini. Ilusast suurest pudelist, kus oli sees kobra ja paar skorpioni, valati väike pitsike. Maoveini tehakse nii, et pannakse pudelisse mürkmadu, zenzeni juured ja riisiviin ja siis hoitakse nii mõnda aega. Riisiviin neutraliseerib maomürgi, aga mao kehamahlad jäävad alles. Jook pidi aitama kõigi haiguste vastu – madu on Aasia rahvameditsiinis ju tähtsal kohal. Maitse oli joogil aga nagu tavalisel samakal :). Zenzeni juured olid ilmselt ka ravi pärast lisatud, kui maitse pärast, siis on ilmselt sama efekt, kui ajada kodus kartulist puskarit ja panna sinna sorts Bollingeri juurde :)
Esines ka küla kohalik ansambel. Vietnami oma rahvamuusika sekka tuli ka kohalik tõlgendus loost „Üle laia lageda lumivalge uinund maa…”. Kuna seda tehti vanade rahvapillidega, siis see oli väga lahe „cover”. Kahju, et see ainult instrumentaalpala oli, oleks tahtnud ka vietnamikeelset teksti sellele loole kuulda…
Seejärel meie paadireis jätkus. My Thos võttis meid vastu buss, mis viis meid reisi lõpp-punkti Can Tho linna. Seal oli õhtul vaba aeg. Kuna kell oli juba suht palju, siis jalutasime natuke ringi ja käisime õhtust söömas. Linnas nägime ka üht rotti tänava rentslisse jooksmas.
Teise päeva hommikul oli jällegi varajane ärkamine – meid viidi ujuvale turule. Ümbruskonna farmerid tulid paatidega oma kaupu pakkuma (peamiselt müüdi erinevaid köögi- ja puuvilju, aga oli ka veidi kala jms). Turistikaupu polnud, nii et ses osas aus mäng :)
Sõitsime turul veidi ringi, vaatasime elu, sõime ananassi ja puhkasime niisama. Tore oli.
Peale lõunat hakkasime tagasi Saigoni sõitma. Tee oli pikk. Arvestades, et kogu Lõuna-Vietnam on sisuliselt üks suur linn, siis ei saanud väga kiiresti sõita ja tagasitee võttis jube kaua aega. Ja kuna bussi ehitaja oli ilmselt unustanud bussile amordid lisada, siis oli sõit väga väsitav ja tüütu. Aga kokkuvõttes oli hea, et seal ära käidud sai.
Kõigepealt käisime Unicorni nimelise saare peal, kus näidati veidi külaelu, pakuti puuvilju jne. Ja pakuti muuhulgas ka Vietnami maoveini. Ilusast suurest pudelist, kus oli sees kobra ja paar skorpioni, valati väike pitsike. Maoveini tehakse nii, et pannakse pudelisse mürkmadu, zenzeni juured ja riisiviin ja siis hoitakse nii mõnda aega. Riisiviin neutraliseerib maomürgi, aga mao kehamahlad jäävad alles. Jook pidi aitama kõigi haiguste vastu – madu on Aasia rahvameditsiinis ju tähtsal kohal. Maitse oli joogil aga nagu tavalisel samakal :). Zenzeni juured olid ilmselt ka ravi pärast lisatud, kui maitse pärast, siis on ilmselt sama efekt, kui ajada kodus kartulist puskarit ja panna sinna sorts Bollingeri juurde :)
Esines ka küla kohalik ansambel. Vietnami oma rahvamuusika sekka tuli ka kohalik tõlgendus loost „Üle laia lageda lumivalge uinund maa…”. Kuna seda tehti vanade rahvapillidega, siis see oli väga lahe „cover”. Kahju, et see ainult instrumentaalpala oli, oleks tahtnud ka vietnamikeelset teksti sellele loole kuulda…
Seejärel meie paadireis jätkus. My Thos võttis meid vastu buss, mis viis meid reisi lõpp-punkti Can Tho linna. Seal oli õhtul vaba aeg. Kuna kell oli juba suht palju, siis jalutasime natuke ringi ja käisime õhtust söömas. Linnas nägime ka üht rotti tänava rentslisse jooksmas.
Teise päeva hommikul oli jällegi varajane ärkamine – meid viidi ujuvale turule. Ümbruskonna farmerid tulid paatidega oma kaupu pakkuma (peamiselt müüdi erinevaid köögi- ja puuvilju, aga oli ka veidi kala jms). Turistikaupu polnud, nii et ses osas aus mäng :)
Sõitsime turul veidi ringi, vaatasime elu, sõime ananassi ja puhkasime niisama. Tore oli.
Peale lõunat hakkasime tagasi Saigoni sõitma. Tee oli pikk. Arvestades, et kogu Lõuna-Vietnam on sisuliselt üks suur linn, siis ei saanud väga kiiresti sõita ja tagasitee võttis jube kaua aega. Ja kuna bussi ehitaja oli ilmselt unustanud bussile amordid lisada, siis oli sõit väga väsitav ja tüütu. Aga kokkuvõttes oli hea, et seal ära käidud sai.
Sunday, February 22, 2009
Päev 3. 20.02.2009 – Ho Chi Minh City teine päev
Kolmandal päeval oli hotellis wi-figa kitsas, niiet nüüd tagantjärgi tekst sellisena nagu see kolmanda päeva õhtul sai kirja pandud.
* * *
Ajavahe vist teeb oma tempe. Täna hommikul sai ärgatud alles 11-12 ajal.
Täna käisime Vietnami ajaloomuuseumis. Ausalt öelda lootsin, et lahedam on, Lonely Planet ka kiitis hirmsasti. Aga veidi väike oli. Väga ei jaksanud seal süveneda ka, jube palav oli… Palju toredam oli ventilaatoreid vaadata :) Aga tore oli vaadata, et keegi oli plastiliinist ehitanud igast vägevaid lahingustseene Vietnami ajaloost nii maal kui merel. Ja siis oli seal ilmselt mingi Vietnami laste kooliekskursioon – õpetajaid oli u üks iga kolme-nelja lapse kohta… ilmselt tööhõivepoliitika.
Peale muuseumi läksime vaatama ühte pagoodi (Jade Emperor Pagoda), mis tuginedes Lonely Planetile pidi olema Saigoni üks popimaid. Tükk aega pidi otsima, et see üles leida. Kummaline, arvestades, et see nii popp on. Lõpuks leidsime kuskilt kõrvaltänavalt sissepääsu, täiesti kortermajade sisekvartalis oli (no umbes selline lugu kui Kaarli kirik oleks kuskil Mustamäe kõrgemate majade vahel)… Aga täitsa kena oli, tasus vaatamas käia.
Seejärel läks asi koomiliseks. Tahtsime minna vaatama kohalikku „Hiinalinna” – Choloni. Aga kuna see asus suht kaugel, siis võtsime takso. Hüppasime taksosse ja takso hakkas juba liikuma ja siis selgus, et taksojuht ei räägi sõnagi inglise keelt. Näitasime talle kaardi pealt, et kuhu tahame minna, aga ta vist ei olnud kaardilugemises just kõige kõvem käpp. Kuna me ei teadnud sellest kohast ise ka midagi, siis valisime kaardi pealt välja ühe mošee (neid ei saa ju Saigonis palju olla), et läheks sinna ja siis vaataks ise edasi. Tüüp ilmselt ei saanud täpselt aru, et me mõtlesime ühte konkreetset punkti kaardil, aga sai nii palju aru, et kuhu tänavale tahame minna. Häda oli ainult selles, et see tänav oli ikka kilomeetreid pikk (noh umbes nagu Pärnu maantee). Sellele probleemile tundus samas olevat igati lihtne lahendus. Kuna teadsime soovitud mošee aadressi, siis pole ju midagi lihtsamat, kui lasta taksojuhil otse sõita ja siis soovitud numbri juures lasta kinni pidada. Selle plaani rikkus ära vietnamlaste huvitav tänava loogika. Mošee aadress oli Nguyen Trai 641 (Vahemärkusena: taksojuht üritas terve tee Nguyen Trai hääldust õpetada, see kõlas küll pigem midagi nagu Vin Tshai – ela siis või ole). Jõudnud õigele tänavale hakkasime siis majanumbreid jälgima, Kõik läks ladusalt kuni u. 300nda numbrini, siis millegipärast hakkasid numbrid uuesti 1st peale. Ja vahepeal tundusid üldse majanumbrid juhuslikkuse alusel pandud olevat. Ja kuna meie kaart polnud just kõige parem ses osas, et väiksemate tänavate nimesid polnud peale pandud, siis mingi hetk kadus meil igasugune aim, kui kaugel me soovitud punktist oleme. Nii et mingi hetk astusime taksost maha, et vaatame siis niisama ringi. Hiljem selgus, et oleks võinud julgelt kilomeeter-paar edasi sõita, aga eks käisime siis selle tee jala. Cholon oli üks suur turg kogu oma ulatuses. Iga maja esimene korrus oli mingi pood (segamini tränipoed ja brandi tooted). Kolasime mõnda aega seal ringi ja võtsime takso tagasi hotelli.
Õhtu lõppes Allez Boo nimelises kõrtsis. Algul proovisime veel Vietnami õlut (siiani proovitutest on Saigoni nimeline õlu kõige parem olnud). Siis tegime väikse jalutuskäigu hotelli lähedal olevas pargis – rohelust on Saigonis täiesti arvestatavalt, üsna mitu täiesti suurt parki on kesklinnas. Lahe oli. Park oli noori täis, mängiti sulgpalli, indiacat, istuti niisama, mõned vanemad prouad tegid võimlemisharjutusi ja pargipingid olid täis paarikesi. Vee kohal lendasid nahkhiired ja püüdsid putukaid. Või vähemalt ma arvan, et need olid nahkhiired, hämaras ei näinud hästi, aga kehakuju järgi arvaks nii. Peale jalutuskäiku läksime Allez Boosse tagasi, et veidi keha kinnitada ning kokteile proovida. Marketing oli hästi tehtud, ei saanud ju kuidagi võtmata jätta kokteili nimega Good morning Vietnam, ikkagi klassika… mingi muu nime puhul ei oleks ilmselt võtnud kokteili, mille koostisosad olid šerri, cointreau, gin ja ananassimahl. Hiljem selgus, et täitsa hea koks oli. Teine kokteil, mida pidi proovima just väga veidrate koostisosade pärast oli Saigon Citylights: avokaado, viin, apelsinimahl, piim ja suhkur. Selline jook kõlab ju kahtlaselt, aga väga hea oli. Meenutas veidi Pina Coladat.
Homme sõidame varahommikult Mekongi deltasse ja ööbime kuskil väikelinnas. Ülehomme õhtul Saigonis tagasi ja peale seda lend Hanoisse. Nii et homme õhtul ilmselt kirjatükki ei ilmu, aga eks siis varsti pajatan, kuidas jõe peal elu käib.
Kokkuvõtteks Saigonist – lahe linn, meeldivalt kreisi. Ei ole mingeid konkreetseid landmarke, mida eraldi välja tuua (a la Eiffeli torn), aga kogu see olustik on omamoodi tore. Kõik on väga relaxed, linn on üllatavalt puhas selle kandi kohta. Kõige mõnusam ongi ilmselt istuda kuskil hea vaatega baaris ja vaadata inimeste toimetamisi…
Ja lõpetuseks, ma ei mäleta, kas ma varem juba olen öelnud, aga siin on väga soe… Ma loodan, et teil Eestis ka… ;)
* * *
Ajavahe vist teeb oma tempe. Täna hommikul sai ärgatud alles 11-12 ajal.
Täna käisime Vietnami ajaloomuuseumis. Ausalt öelda lootsin, et lahedam on, Lonely Planet ka kiitis hirmsasti. Aga veidi väike oli. Väga ei jaksanud seal süveneda ka, jube palav oli… Palju toredam oli ventilaatoreid vaadata :) Aga tore oli vaadata, et keegi oli plastiliinist ehitanud igast vägevaid lahingustseene Vietnami ajaloost nii maal kui merel. Ja siis oli seal ilmselt mingi Vietnami laste kooliekskursioon – õpetajaid oli u üks iga kolme-nelja lapse kohta… ilmselt tööhõivepoliitika.
Peale muuseumi läksime vaatama ühte pagoodi (Jade Emperor Pagoda), mis tuginedes Lonely Planetile pidi olema Saigoni üks popimaid. Tükk aega pidi otsima, et see üles leida. Kummaline, arvestades, et see nii popp on. Lõpuks leidsime kuskilt kõrvaltänavalt sissepääsu, täiesti kortermajade sisekvartalis oli (no umbes selline lugu kui Kaarli kirik oleks kuskil Mustamäe kõrgemate majade vahel)… Aga täitsa kena oli, tasus vaatamas käia.
Seejärel läks asi koomiliseks. Tahtsime minna vaatama kohalikku „Hiinalinna” – Choloni. Aga kuna see asus suht kaugel, siis võtsime takso. Hüppasime taksosse ja takso hakkas juba liikuma ja siis selgus, et taksojuht ei räägi sõnagi inglise keelt. Näitasime talle kaardi pealt, et kuhu tahame minna, aga ta vist ei olnud kaardilugemises just kõige kõvem käpp. Kuna me ei teadnud sellest kohast ise ka midagi, siis valisime kaardi pealt välja ühe mošee (neid ei saa ju Saigonis palju olla), et läheks sinna ja siis vaataks ise edasi. Tüüp ilmselt ei saanud täpselt aru, et me mõtlesime ühte konkreetset punkti kaardil, aga sai nii palju aru, et kuhu tänavale tahame minna. Häda oli ainult selles, et see tänav oli ikka kilomeetreid pikk (noh umbes nagu Pärnu maantee). Sellele probleemile tundus samas olevat igati lihtne lahendus. Kuna teadsime soovitud mošee aadressi, siis pole ju midagi lihtsamat, kui lasta taksojuhil otse sõita ja siis soovitud numbri juures lasta kinni pidada. Selle plaani rikkus ära vietnamlaste huvitav tänava loogika. Mošee aadress oli Nguyen Trai 641 (Vahemärkusena: taksojuht üritas terve tee Nguyen Trai hääldust õpetada, see kõlas küll pigem midagi nagu Vin Tshai – ela siis või ole). Jõudnud õigele tänavale hakkasime siis majanumbreid jälgima, Kõik läks ladusalt kuni u. 300nda numbrini, siis millegipärast hakkasid numbrid uuesti 1st peale. Ja vahepeal tundusid üldse majanumbrid juhuslikkuse alusel pandud olevat. Ja kuna meie kaart polnud just kõige parem ses osas, et väiksemate tänavate nimesid polnud peale pandud, siis mingi hetk kadus meil igasugune aim, kui kaugel me soovitud punktist oleme. Nii et mingi hetk astusime taksost maha, et vaatame siis niisama ringi. Hiljem selgus, et oleks võinud julgelt kilomeeter-paar edasi sõita, aga eks käisime siis selle tee jala. Cholon oli üks suur turg kogu oma ulatuses. Iga maja esimene korrus oli mingi pood (segamini tränipoed ja brandi tooted). Kolasime mõnda aega seal ringi ja võtsime takso tagasi hotelli.
Õhtu lõppes Allez Boo nimelises kõrtsis. Algul proovisime veel Vietnami õlut (siiani proovitutest on Saigoni nimeline õlu kõige parem olnud). Siis tegime väikse jalutuskäigu hotelli lähedal olevas pargis – rohelust on Saigonis täiesti arvestatavalt, üsna mitu täiesti suurt parki on kesklinnas. Lahe oli. Park oli noori täis, mängiti sulgpalli, indiacat, istuti niisama, mõned vanemad prouad tegid võimlemisharjutusi ja pargipingid olid täis paarikesi. Vee kohal lendasid nahkhiired ja püüdsid putukaid. Või vähemalt ma arvan, et need olid nahkhiired, hämaras ei näinud hästi, aga kehakuju järgi arvaks nii. Peale jalutuskäiku läksime Allez Boosse tagasi, et veidi keha kinnitada ning kokteile proovida. Marketing oli hästi tehtud, ei saanud ju kuidagi võtmata jätta kokteili nimega Good morning Vietnam, ikkagi klassika… mingi muu nime puhul ei oleks ilmselt võtnud kokteili, mille koostisosad olid šerri, cointreau, gin ja ananassimahl. Hiljem selgus, et täitsa hea koks oli. Teine kokteil, mida pidi proovima just väga veidrate koostisosade pärast oli Saigon Citylights: avokaado, viin, apelsinimahl, piim ja suhkur. Selline jook kõlab ju kahtlaselt, aga väga hea oli. Meenutas veidi Pina Coladat.
Homme sõidame varahommikult Mekongi deltasse ja ööbime kuskil väikelinnas. Ülehomme õhtul Saigonis tagasi ja peale seda lend Hanoisse. Nii et homme õhtul ilmselt kirjatükki ei ilmu, aga eks siis varsti pajatan, kuidas jõe peal elu käib.
Kokkuvõtteks Saigonist – lahe linn, meeldivalt kreisi. Ei ole mingeid konkreetseid landmarke, mida eraldi välja tuua (a la Eiffeli torn), aga kogu see olustik on omamoodi tore. Kõik on väga relaxed, linn on üllatavalt puhas selle kandi kohta. Kõige mõnusam ongi ilmselt istuda kuskil hea vaatega baaris ja vaadata inimeste toimetamisi…
Ja lõpetuseks, ma ei mäleta, kas ma varem juba olen öelnud, aga siin on väga soe… Ma loodan, et teil Eestis ka… ;)
Friday, February 20, 2009
Päev 2. 19.02.2009 – esmatutvus Ho Chi Minh Cityga (Saigoniga)
Hommikul ärgates telefoni pealt kella vaadates näitas see 5… Veidi vara puhkusel ärkamiseks, aga peale telefoni ajatsooni vahetamist Vietnami aja järgi oli juba parem – 10… Ja väljas oli päike juba kõrgel ja elu käis täies hoos.
Asjaajamise lihtsuse mõttes vahetasin veidi kohalikku raha – donge. Ei hakanud end tagasi ka hoidma ja võtsin kohe 1,7 miljonit. Odavalt sain ka – ainult 100 USD läks maksma. Et siin jooksvalt peast raha ümber konverteerida, peab hea matemaatik olema. 1 USD on umbes 17 500 dongi – pidevalt tekib kahtlus, kas ikka sai nüüd õige arv nulle :). Huvitav on ka see, et kõigil rahatähtedel, mida siiani näinud oleme, on Ho Chi Minhi (a.k.a. uncle Ho) pilt. Uncle Ho oli siinse kommunistliku partei rajaja… Ühel maalil, mida nägime, on ta ümbritsetud lastest ja ta juhatab neid parema tuleviku poole – seda sümboolikat on ka ühe teise riigi puhul nähtud. Muideks tüüp näeb isegi natuke Lenini moodi välja, habe ainult veidi pikem...
Tänane päev möödus aga muidu vastavalt Lonely Planeti soovitustele. Kõigepealt hommikusöögiks Pho Ga. Kui peened Vietnami sõnad kõrvale jätta, siis oli see kana-nuudlisupp. Aga täitsa hea. Pho Ga kõrvale pakuti valikut köögivilju ja lihtsalt mingeid puulehti. Ühed lehed olid vist aniisipuu omad… Ouzo tuli meelde…
Peale hommikusööki sisenesime jälle Saigoni liiklusesse – ei saa sellest teemast üle ega ümber... Mõningad uued tähelepanekud:
1. Saigonis on õnneks päris palju ühesuunalisi tänavaid, mis tähendab, et enamus (kuigi mitte kõik) mootorrattaid liigub enamvähem ühes suunas ja seetõttu on neid lihtsam jälgida tee ületusel.
2. Mootorrattad sõidavad ka kõnniteel ja arvavad, et neil on ka seal eesõigus. Õnneks pole neid kõnniteel küll mitte nii massiliselt.
3. Ristteele saabudes tuleb anda signaali, et teised teaksid, et keegi tuleb. Signaali tasub alati lasta ka muidu suvalisel ajahetkel – see ju nii tore hääl. Kontsert on igatahes kõva.
4. Kui soovid sõiduteed ületada, siis tuleb lihtsalt minema hakata. Mootorratturid ise vaatavad, kas sõidavad sust eest või tagant mööda. Seisma ei jää keegi, nii et oodata pole mõtet :) Süsteem aga toimib…
Mootorratas paistab olevat üldse siin kõige tähtsam vara. Motika peale pannaks vajadusel terve pere istuma (oleme näinud ka 4 inimest ühe motika seljas sõitmas). Kui parajasti ei sõideta, siis pikutavad või kükitavad kohalikud niisama väga osavalt mootorratta istmel…
Aga see selleks. Lonely Planeti soovitatud tuur viis meid mööda erinevatest arhitektuuri pärlitest ja mälestusmärkidest. Vahepeal istusime kohvikutes ja värskendasime end värskelt pressitud mahladega. Teekond viis mööda ka Vietnam Airlines kontorist, ostsime endale piletid Hanoisse ning Danangist tagasi Saigoni. Hanoi-Danang otsa jätsime veel lahtiseks.
Jalutuskäigu lõpetasime Sheratoni hotelli katusel kokteile juues ja vaadet nautides. Beach Boys mängis taustaks. Huvitav, mul ei tule meelde ühtegi Aasiast pärit poppartisti, kes maailmas tõeline staar oleks (võib-olla muidugi minu ignorantsuse probleem :)), siin ka kuulatakse peamiselt ikka Lääne lugusid. Õhtul hotellitoas tuli telekast Vietnami versioon saatest „Tähed muusikas” – väga omapärane oli :) enamus tundusid olevat n.ö. lembelaulud, aga oli ka R&B lugu ja vana kooli diskobiitti (a la viva la diva).
Õhtusöögi kohaks valisime Lonely Planeti soovitatud Vietam gourmet koha - Temple Bar. Koht oli kena. Minu kana tsilli ja sidrunheina kastmes ei olnud küll midagi erilist, eelmisel õhtul suvalises baaris söödud kiirnuudlid olid isegi paremad. Nii et alati ei pruugi LP-ga nõusse jääda :) Korrektsuse mõttes tuleb muidugi öelda, et Piia kala oli jällegi väga hea. Magustoiduks oli intrigeeriva nimega home-made Hue cake with secret sauce. Hue on üks linn Vietnami keskosas, kuhu ka võib-olla veel läheme, eks tulevik näitab. Millest kook ja saladuslik roheline kaste tehtud olid, pole aimugi, aga täitsa hea oli…
Tagasi hotelli jalutades nägime, kuidas üks kohalik oli tõmmanud võrkkiige prügiauto ja puu vahele ning puhkas raskest päevatööst…
Ostsin ka suveniiripoest DVD Bruce Lee filmide kogumikuga, loodetavasti see töötab :) Nägime seal ka kohalikku jooki – maoveini, s.t. madu oli pudelis vedeliku sees. Ma kardan, et see polnud küll päris õige asi, aga äkki leiab veel. Nii et Ksenia, su soov võib-olla isegi täitub…
Vot selline päev oli teine päev.
Ahjaa, ja soe oli… väga soe… isegi hilisõhtul…
P.S. Kahjuks pilte ei saa hetkel üles laadida, wi-fi siin hotellis nõrgavõitu, aga samas, eks ütle ju Eesti vanasõnagi: kingitud wi-fi kiiruse üle ei nuriseta...
Asjaajamise lihtsuse mõttes vahetasin veidi kohalikku raha – donge. Ei hakanud end tagasi ka hoidma ja võtsin kohe 1,7 miljonit. Odavalt sain ka – ainult 100 USD läks maksma. Et siin jooksvalt peast raha ümber konverteerida, peab hea matemaatik olema. 1 USD on umbes 17 500 dongi – pidevalt tekib kahtlus, kas ikka sai nüüd õige arv nulle :). Huvitav on ka see, et kõigil rahatähtedel, mida siiani näinud oleme, on Ho Chi Minhi (a.k.a. uncle Ho) pilt. Uncle Ho oli siinse kommunistliku partei rajaja… Ühel maalil, mida nägime, on ta ümbritsetud lastest ja ta juhatab neid parema tuleviku poole – seda sümboolikat on ka ühe teise riigi puhul nähtud. Muideks tüüp näeb isegi natuke Lenini moodi välja, habe ainult veidi pikem...
Tänane päev möödus aga muidu vastavalt Lonely Planeti soovitustele. Kõigepealt hommikusöögiks Pho Ga. Kui peened Vietnami sõnad kõrvale jätta, siis oli see kana-nuudlisupp. Aga täitsa hea. Pho Ga kõrvale pakuti valikut köögivilju ja lihtsalt mingeid puulehti. Ühed lehed olid vist aniisipuu omad… Ouzo tuli meelde…
Peale hommikusööki sisenesime jälle Saigoni liiklusesse – ei saa sellest teemast üle ega ümber... Mõningad uued tähelepanekud:
1. Saigonis on õnneks päris palju ühesuunalisi tänavaid, mis tähendab, et enamus (kuigi mitte kõik) mootorrattaid liigub enamvähem ühes suunas ja seetõttu on neid lihtsam jälgida tee ületusel.
2. Mootorrattad sõidavad ka kõnniteel ja arvavad, et neil on ka seal eesõigus. Õnneks pole neid kõnniteel küll mitte nii massiliselt.
3. Ristteele saabudes tuleb anda signaali, et teised teaksid, et keegi tuleb. Signaali tasub alati lasta ka muidu suvalisel ajahetkel – see ju nii tore hääl. Kontsert on igatahes kõva.
4. Kui soovid sõiduteed ületada, siis tuleb lihtsalt minema hakata. Mootorratturid ise vaatavad, kas sõidavad sust eest või tagant mööda. Seisma ei jää keegi, nii et oodata pole mõtet :) Süsteem aga toimib…
Mootorratas paistab olevat üldse siin kõige tähtsam vara. Motika peale pannaks vajadusel terve pere istuma (oleme näinud ka 4 inimest ühe motika seljas sõitmas). Kui parajasti ei sõideta, siis pikutavad või kükitavad kohalikud niisama väga osavalt mootorratta istmel…
Aga see selleks. Lonely Planeti soovitatud tuur viis meid mööda erinevatest arhitektuuri pärlitest ja mälestusmärkidest. Vahepeal istusime kohvikutes ja värskendasime end värskelt pressitud mahladega. Teekond viis mööda ka Vietnam Airlines kontorist, ostsime endale piletid Hanoisse ning Danangist tagasi Saigoni. Hanoi-Danang otsa jätsime veel lahtiseks.
Jalutuskäigu lõpetasime Sheratoni hotelli katusel kokteile juues ja vaadet nautides. Beach Boys mängis taustaks. Huvitav, mul ei tule meelde ühtegi Aasiast pärit poppartisti, kes maailmas tõeline staar oleks (võib-olla muidugi minu ignorantsuse probleem :)), siin ka kuulatakse peamiselt ikka Lääne lugusid. Õhtul hotellitoas tuli telekast Vietnami versioon saatest „Tähed muusikas” – väga omapärane oli :) enamus tundusid olevat n.ö. lembelaulud, aga oli ka R&B lugu ja vana kooli diskobiitti (a la viva la diva).
Õhtusöögi kohaks valisime Lonely Planeti soovitatud Vietam gourmet koha - Temple Bar. Koht oli kena. Minu kana tsilli ja sidrunheina kastmes ei olnud küll midagi erilist, eelmisel õhtul suvalises baaris söödud kiirnuudlid olid isegi paremad. Nii et alati ei pruugi LP-ga nõusse jääda :) Korrektsuse mõttes tuleb muidugi öelda, et Piia kala oli jällegi väga hea. Magustoiduks oli intrigeeriva nimega home-made Hue cake with secret sauce. Hue on üks linn Vietnami keskosas, kuhu ka võib-olla veel läheme, eks tulevik näitab. Millest kook ja saladuslik roheline kaste tehtud olid, pole aimugi, aga täitsa hea oli…
Tagasi hotelli jalutades nägime, kuidas üks kohalik oli tõmmanud võrkkiige prügiauto ja puu vahele ning puhkas raskest päevatööst…
Ostsin ka suveniiripoest DVD Bruce Lee filmide kogumikuga, loodetavasti see töötab :) Nägime seal ka kohalikku jooki – maoveini, s.t. madu oli pudelis vedeliku sees. Ma kardan, et see polnud küll päris õige asi, aga äkki leiab veel. Nii et Ksenia, su soov võib-olla isegi täitub…
Vot selline päev oli teine päev.
Ahjaa, ja soe oli… väga soe… isegi hilisõhtul…
P.S. Kahjuks pilte ei saa hetkel üles laadida, wi-fi siin hotellis nõrgavõitu, aga samas, eks ütle ju Eesti vanasõnagi: kingitud wi-fi kiiruse üle ei nuriseta...
Thursday, February 19, 2009
Päev 1. 18.02.2009- Saabumine Vietnami
Kuidas minna Tallinnast Vietnami? Aga loomulikult on mõistlik valik lennata kõigepealt nii 2-3 tuhat kilomeetrit läände (Amsterdami), et siis sealt uuesti itta sõita. Vahepeatus Bangkoki lennujaamas nii 5 tundi ja siis veel veidi üle tunni ja Vietnami pind ongi jalge all.
Lennureis oli oma 21-tunnisest pikkusest hoolimata täiesti talutav. Tallinn-Amsterdam ots oli küll Fokkeriga, mis kõlas hirmutavalt peale korduvat lendamist Air Balticuga Riia ja Vilniuse vahet. Aga õnneks toimus lend seekord KLM-ga, ja kuna hollandlased on üldiselt pikka kasvu, siis oli Hollandi lennufirma õnneks sunnitud jätma istmete vahel jalgadele ka veidi ruumi. Jätkates aga Tallinna lennujaamale tavalist kommet hilines Amsterdami väljasõit. Positiivne selle hilinemise juures oli see, et Amsterdami lennujaamas sai sporti teha ning joosta lennujaama ühest otsast teise, et mitte järgmisest lennust maha jääda. Samuti sai teha panuseid, et kas pagas jõuab järgmisele lennule. Amsterdam-Bangkok lend möödus peamiselt magades ja hommikul ärgates näidati lennuki telekast multikaid :). Bangkok – Ho Chi Minh City lend oli eelmise lennuga võrreldes poisike, nii et sellest polegi mõtet pikemalt kirjutada. Kohale jõudes oli tore näha, et ka meie pagas taasühines meiega.
Lennujaamas ootas meid hotelli taksojuht. Teel hotelli saime esmakordselt tuttavaks Vietnami liiklusega. Väga põnev oli :) Liiklusmärgid ja teetähised tundusid olevad pigem soovitusliku iseloomuga või niisama dekoratiivsuse mõttes. Liiklejad (90% mootorratastel, mopeedidel vms) sõitsid täiesti ebakorrapäraselt läbisegi. Ristmikele sõideti kõikidest suundadest korraga (erandina, kui ristmikul oli foor, siis punase tule korral sõitsid ristmikule ainult mõned), vasakpööret tehti läbi vastu tulevate liiklejate, ja kogu selle sigri-migri ajal käisid jalakäijad suvalistes kohtades ja diagonaalis üle tee. Ja kõike seda suudeti teha täiesti arvestatava kiirusega. Aga mingitmoodi üksteisega ilmselt siiski arvestatakse ja avariiohtu isegi ei tundunud olevat. Kuigi kui aus olla, siis esimene tunne oli küll, et jala küll ei julge välja minna… aga harjumise asi.
Hotellituba oli täitsa korralik. Suhteliselt suur ja puhas. Igatahes selle 36 USD-i eest oluliselt parem kui NYCi 360 USD hotell … :)
Kuna hotelli jõudes oli kohaliku aja järgi kell juba u 9 õhtul ning väljas pime, siis tegime ainult väikse ringkäigu lähipiirkonnas – kaugemale ei hakanud kohe minema, kuna tänava nimesiltidega siin ilmselt just ei liialdata ja hotellist antud kaart paistis ka olevat ainult umbkaudu täpne. Leidsime kena tänavaäärse baari, proovisime kohalikku õlut ja sõime nuudleid krevettidega. Täitsa hea oli. Baar oli ses mõttes veel huvitav, et vastavalt vajadusele lisati kõnniteele laudu ja toole juurde. Mingil hetkel oli kogu kõnnitee laudade all kinni. Huvitav, kui veel oleks mõni klient tulnud, kas siis oleks ka sõiduteele laud pandud? Kahjuks aga selle jaoks vajadust ei tekkinud ja see küsimärk jäigi õhku rippuma… Väike kohalik poiss tegi showd, pani endale hõõguvat sütt suhu… Vat siis milleni tuliste aasia toitude söömine võib viia…
Eks näis, mis järgnevad päevad toovad…
Ja soe oli… väga soe… isegi keskööl…
Lennureis oli oma 21-tunnisest pikkusest hoolimata täiesti talutav. Tallinn-Amsterdam ots oli küll Fokkeriga, mis kõlas hirmutavalt peale korduvat lendamist Air Balticuga Riia ja Vilniuse vahet. Aga õnneks toimus lend seekord KLM-ga, ja kuna hollandlased on üldiselt pikka kasvu, siis oli Hollandi lennufirma õnneks sunnitud jätma istmete vahel jalgadele ka veidi ruumi. Jätkates aga Tallinna lennujaamale tavalist kommet hilines Amsterdami väljasõit. Positiivne selle hilinemise juures oli see, et Amsterdami lennujaamas sai sporti teha ning joosta lennujaama ühest otsast teise, et mitte järgmisest lennust maha jääda. Samuti sai teha panuseid, et kas pagas jõuab järgmisele lennule. Amsterdam-Bangkok lend möödus peamiselt magades ja hommikul ärgates näidati lennuki telekast multikaid :). Bangkok – Ho Chi Minh City lend oli eelmise lennuga võrreldes poisike, nii et sellest polegi mõtet pikemalt kirjutada. Kohale jõudes oli tore näha, et ka meie pagas taasühines meiega.
Lennujaamas ootas meid hotelli taksojuht. Teel hotelli saime esmakordselt tuttavaks Vietnami liiklusega. Väga põnev oli :) Liiklusmärgid ja teetähised tundusid olevad pigem soovitusliku iseloomuga või niisama dekoratiivsuse mõttes. Liiklejad (90% mootorratastel, mopeedidel vms) sõitsid täiesti ebakorrapäraselt läbisegi. Ristmikele sõideti kõikidest suundadest korraga (erandina, kui ristmikul oli foor, siis punase tule korral sõitsid ristmikule ainult mõned), vasakpööret tehti läbi vastu tulevate liiklejate, ja kogu selle sigri-migri ajal käisid jalakäijad suvalistes kohtades ja diagonaalis üle tee. Ja kõike seda suudeti teha täiesti arvestatava kiirusega. Aga mingitmoodi üksteisega ilmselt siiski arvestatakse ja avariiohtu isegi ei tundunud olevat. Kuigi kui aus olla, siis esimene tunne oli küll, et jala küll ei julge välja minna… aga harjumise asi.
Hotellituba oli täitsa korralik. Suhteliselt suur ja puhas. Igatahes selle 36 USD-i eest oluliselt parem kui NYCi 360 USD hotell … :)
Kuna hotelli jõudes oli kohaliku aja järgi kell juba u 9 õhtul ning väljas pime, siis tegime ainult väikse ringkäigu lähipiirkonnas – kaugemale ei hakanud kohe minema, kuna tänava nimesiltidega siin ilmselt just ei liialdata ja hotellist antud kaart paistis ka olevat ainult umbkaudu täpne. Leidsime kena tänavaäärse baari, proovisime kohalikku õlut ja sõime nuudleid krevettidega. Täitsa hea oli. Baar oli ses mõttes veel huvitav, et vastavalt vajadusele lisati kõnniteele laudu ja toole juurde. Mingil hetkel oli kogu kõnnitee laudade all kinni. Huvitav, kui veel oleks mõni klient tulnud, kas siis oleks ka sõiduteele laud pandud? Kahjuks aga selle jaoks vajadust ei tekkinud ja see küsimärk jäigi õhku rippuma… Väike kohalik poiss tegi showd, pani endale hõõguvat sütt suhu… Vat siis milleni tuliste aasia toitude söömine võib viia…
Eks näis, mis järgnevad päevad toovad…
Ja soe oli… väga soe… isegi keskööl…
Subscribe to:
Posts (Atom)