Hommikul ärgates telefoni pealt kella vaadates näitas see 5… Veidi vara puhkusel ärkamiseks, aga peale telefoni ajatsooni vahetamist Vietnami aja järgi oli juba parem – 10… Ja väljas oli päike juba kõrgel ja elu käis täies hoos.
Asjaajamise lihtsuse mõttes vahetasin veidi kohalikku raha – donge. Ei hakanud end tagasi ka hoidma ja võtsin kohe 1,7 miljonit. Odavalt sain ka – ainult 100 USD läks maksma. Et siin jooksvalt peast raha ümber konverteerida, peab hea matemaatik olema. 1 USD on umbes 17 500 dongi – pidevalt tekib kahtlus, kas ikka sai nüüd õige arv nulle :). Huvitav on ka see, et kõigil rahatähtedel, mida siiani näinud oleme, on Ho Chi Minhi (a.k.a. uncle Ho) pilt. Uncle Ho oli siinse kommunistliku partei rajaja… Ühel maalil, mida nägime, on ta ümbritsetud lastest ja ta juhatab neid parema tuleviku poole – seda sümboolikat on ka ühe teise riigi puhul nähtud. Muideks tüüp näeb isegi natuke Lenini moodi välja, habe ainult veidi pikem...
Tänane päev möödus aga muidu vastavalt Lonely Planeti soovitustele. Kõigepealt hommikusöögiks Pho Ga. Kui peened Vietnami sõnad kõrvale jätta, siis oli see kana-nuudlisupp. Aga täitsa hea. Pho Ga kõrvale pakuti valikut köögivilju ja lihtsalt mingeid puulehti. Ühed lehed olid vist aniisipuu omad… Ouzo tuli meelde…
Peale hommikusööki sisenesime jälle Saigoni liiklusesse – ei saa sellest teemast üle ega ümber... Mõningad uued tähelepanekud:
1. Saigonis on õnneks päris palju ühesuunalisi tänavaid, mis tähendab, et enamus (kuigi mitte kõik) mootorrattaid liigub enamvähem ühes suunas ja seetõttu on neid lihtsam jälgida tee ületusel.
2. Mootorrattad sõidavad ka kõnniteel ja arvavad, et neil on ka seal eesõigus. Õnneks pole neid kõnniteel küll mitte nii massiliselt.
3. Ristteele saabudes tuleb anda signaali, et teised teaksid, et keegi tuleb. Signaali tasub alati lasta ka muidu suvalisel ajahetkel – see ju nii tore hääl. Kontsert on igatahes kõva.
4. Kui soovid sõiduteed ületada, siis tuleb lihtsalt minema hakata. Mootorratturid ise vaatavad, kas sõidavad sust eest või tagant mööda. Seisma ei jää keegi, nii et oodata pole mõtet :) Süsteem aga toimib…
Mootorratas paistab olevat üldse siin kõige tähtsam vara. Motika peale pannaks vajadusel terve pere istuma (oleme näinud ka 4 inimest ühe motika seljas sõitmas). Kui parajasti ei sõideta, siis pikutavad või kükitavad kohalikud niisama väga osavalt mootorratta istmel…
Aga see selleks. Lonely Planeti soovitatud tuur viis meid mööda erinevatest arhitektuuri pärlitest ja mälestusmärkidest. Vahepeal istusime kohvikutes ja värskendasime end värskelt pressitud mahladega. Teekond viis mööda ka Vietnam Airlines kontorist, ostsime endale piletid Hanoisse ning Danangist tagasi Saigoni. Hanoi-Danang otsa jätsime veel lahtiseks.
Jalutuskäigu lõpetasime Sheratoni hotelli katusel kokteile juues ja vaadet nautides. Beach Boys mängis taustaks. Huvitav, mul ei tule meelde ühtegi Aasiast pärit poppartisti, kes maailmas tõeline staar oleks (võib-olla muidugi minu ignorantsuse probleem :)), siin ka kuulatakse peamiselt ikka Lääne lugusid. Õhtul hotellitoas tuli telekast Vietnami versioon saatest „Tähed muusikas” – väga omapärane oli :) enamus tundusid olevat n.ö. lembelaulud, aga oli ka R&B lugu ja vana kooli diskobiitti (a la viva la diva).
Õhtusöögi kohaks valisime Lonely Planeti soovitatud Vietam gourmet koha - Temple Bar. Koht oli kena. Minu kana tsilli ja sidrunheina kastmes ei olnud küll midagi erilist, eelmisel õhtul suvalises baaris söödud kiirnuudlid olid isegi paremad. Nii et alati ei pruugi LP-ga nõusse jääda :) Korrektsuse mõttes tuleb muidugi öelda, et Piia kala oli jällegi väga hea. Magustoiduks oli intrigeeriva nimega home-made Hue cake with secret sauce. Hue on üks linn Vietnami keskosas, kuhu ka võib-olla veel läheme, eks tulevik näitab. Millest kook ja saladuslik roheline kaste tehtud olid, pole aimugi, aga täitsa hea oli…
Tagasi hotelli jalutades nägime, kuidas üks kohalik oli tõmmanud võrkkiige prügiauto ja puu vahele ning puhkas raskest päevatööst…
Ostsin ka suveniiripoest DVD Bruce Lee filmide kogumikuga, loodetavasti see töötab :) Nägime seal ka kohalikku jooki – maoveini, s.t. madu oli pudelis vedeliku sees. Ma kardan, et see polnud küll päris õige asi, aga äkki leiab veel. Nii et Ksenia, su soov võib-olla isegi täitub…
Vot selline päev oli teine päev.
Ahjaa, ja soe oli… väga soe… isegi hilisõhtul…
P.S. Kahjuks pilte ei saa hetkel üles laadida, wi-fi siin hotellis nõrgavõitu, aga samas, eks ütle ju Eesti vanasõnagi: kingitud wi-fi kiiruse üle ei nuriseta...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment