Hommikusöök laeval oli juba 7.30. Arvestades eelmise päeva kulinaarseid elamusi oleks oodanud ka super hommikusööki, aga tundub, et vietnamlastel on läänekate kohta ühtne arvamus, et hommikusöögiks peab kindlasti olema omlett või muus vormis muna (Veiko, kui sa kunagi Vietnami tuled, siis võid hommikuti rahulikult kauem magada, ei pea hommikusöögile kiirustama :)). Hanoi hotellis oli meil hinna sees ka hommikusöök (seda tasuks Vietnami puhul kindlasti vältida) – valida sai ainult omleti, keedetud munade, french toast with ham or jam või pannkookide vahel. Kõik valikud olid ühtlaselt maitsetud, aga selle eest rasvased.
Üks häda selle laevaga oli veel. Kui eelmisel õhtul tuli dušist ainult tulikuuma vett, siis hommikul polnud üldse sooja vett. Statistikud ütleks, et keskeltläbi oli kõik korras, aga tüütu oli ikka. Staff ei osanud ka aidata, sättisid boilerit ühtpidi ja teistpidi, aga paremaks ikka ei läinud. Vietnamlased ise harjunud ainult külma veega pesema, nii et neil endal kõik ok…
Aga muidu on hea soe päev. Aegajalt piilub ka päike pilve tagant. Hetkel pikutame laevadekil. Piia joob sidrunimahla ja loeb Merit Raju kirjutatud Out of Office raamatut. See on ka mul poole peal – väga hea raamat on. Autor – endine Eesti Posti töötaja, kellega ma vist olen isegi korra tööalaselt kohtunud, võttis end aastaks töölt lahti ja tegi asju, mis teda tegelikult huvitasid.
Mina ise avasin õlle (austraallasest laevakaaslane arvas seepeale, et tema kavatses oodata vähemalt kella 10ni enne kui õlle ostab, aga oli minuga nõus, et 20 minutit siia-sinna ei muuda asja ja võttis ka ühe) ja kirjutan kokkuvõtet eelmisest päevast ning tänasest päevast kuni kella 10ni hommikul. Hiljem kirjutan edasi, mis päev meil veel tõi…
Nii, kell on 9.40 õhtul ja istume nüüd öörongis, mis viib meid Sapasse. Sapa on Põhja-Vietnami mägedes asuv linnake, mille ümbruses elavad oma traditsioonilist elu mägihõimud. Rong on üllatavalt ok, neljane kabiin, konditsioneer on olemas ja lavatsitel on madratsid peal (tavavagunites need mugavused puuduvad). Meile sattusid toanaabriteks kaks Austraalia daami. Hästi sõbralikud, nagu austraallased ikka. Hirmutav on ainult see, et üks juba vabandas ette, et ta norskab. Rääkis sellega seoses isegi meeleoluka loo oma Zimbabwe reisist. Käisid dzunglis matkamas, ööbiti telkides, millele tõmmati aed ümber, et metsloomad ligi ei pääseks. Sõbrad siis hommikul küsisid talt, et kuidas ta magas, et kas leopardi ei kartnud? Et üks leopard oli käinud ümber aia ja vastanud omapoolsete pulmahüüetega austraallanna norskamisele…
Aga minnes ajas tagasi hetke, kui eelnev kirjatükk pooleli jäi, siis peale hommikusööki sõitsime tagasi Halong City poole, tänane päev ei näinud ette mingeid täiendavaid väljasõite või tegevusi. See sobis väga hästi, sai vahelduseks lihtsalt laeva dekil vedeleda ja päikest võtta. Tee peal möödusime kahest suhteliselt väiksemast kaljust (võrreldes üldiselt väga kõrgete kaljudega Halongis) ja giid seletas, et see on Fighting Cock kalju. Hämmastav, mida marketing võimaldab, kahele täiesti tavalisele kaljule (nagu öeldud, siis enamus muud kaljud nägid palju võimsamad välja) räägitakse mingi legend külge ja siis veetakse turiste seda karjades vaatama…
Sõime laeval ka lõuna ja siis pakiti meid jälle minibussi viidi Hanoisse tagasi. Seekord sattusime kõige tagumisele istmele – seda kohta peaks Vietnamis kindlasti vältima. Isegi kui on muidu hea buss, siis amorte vist ikka all pole – nii kui juht veidi kiiremini sõitma hakkas läks parajaks rollercoasteriks… Linnakiirusel sõites oli aga ok (õnneks enamus teed on siin linnakiirusel).
Hotelli tagasi jõudes oli meil mõned tunnid aega, enne kui rongile pidime minema. Tegime veel väikese jalutuskäigu Hanois. Jalutasime shoppingu piirkonnas, kus olid veidi kallimad poed, riided maksid isegi üle 50 dollari J. See oli siis nagu Hanoi 5th Avenue või Oxford Street :)
Piia otsis endale suveks kleiti, lõpuks leidis sobiva aga ikkagi hotelli kõrvalt väikesest poekesest, kus kohalik väike vietnamlanna ise riideid õmbles ja neid siis müüs. Selliseid kohapeal tegemise poode oli Hanois üksjagu ja see oli täitsa tore vaheldus tohutule odavale träni masstoodangule, mida muidu tänaval pakutakse.
Ja sellega meie Hanoi reis ka lõppes. Peale Sapast tagasitulekut paari päeva pärast lendame Hanoist kohe edasi Hue nimelisse linna Kesk-Vietnamis. Aga sellest siis edasipidi.
Hanoi kokkuvõte. Kui esimesel päeval tundus, et Saigon on oluliselt lahedam, siis teisel päeval ilusama ilmaga tundus ka Hanoi põnev, eriti turud. Liiklus on ka siin hull, aga ikka rahulikum kui Saigonis. Hanoi arhitektuur on kindlasti ilusam, ikkagi oluliselt vanem linn (Saigon olla asutatud alles 1970ndatel – tõenäoliselt seal oli ikka mingi asustus ka enne seda, peab veebist järgi uurima). Inimesed on Hanois vaoshoitumad. Öösel on tänavad tühjad, samas kui Saigonis käis elu 24/7. Mõni aeg tagasi olla Hanois lausa politsei inimesi peale kella 11 õhtul tänavalt minema koju ajanud. Nüüd päris nii karm enam pole, aga pigem soositakse seda, kui inimesed öösel väljas ei tolgenda. Erinevalt Saigonist võib Hanoi puhul välja tuua mõned landmarkid, vanalinn oma tänavakaubandusega ja arhitektuuriga, Temple of Literature, Ho Chi Minhi mausoleumi ja ka linna keskel asuv järveke. Kindlasti on seal veel põnevaid kohti, aga igale poole ei jõudnud. Kokkuvõttes tundus Saigon siiski kraadi võrra lahedam. Aga eks see on individuaalne, nt ühed sakslased, kellega reisil kohtusime, ütlesid veendunult, et Hanoi on palju parem…
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment