Kolmandal päeval oli hotellis wi-figa kitsas, niiet nüüd tagantjärgi tekst sellisena nagu see kolmanda päeva õhtul sai kirja pandud.
* * *
Ajavahe vist teeb oma tempe. Täna hommikul sai ärgatud alles 11-12 ajal.
Täna käisime Vietnami ajaloomuuseumis. Ausalt öelda lootsin, et lahedam on, Lonely Planet ka kiitis hirmsasti. Aga veidi väike oli. Väga ei jaksanud seal süveneda ka, jube palav oli… Palju toredam oli ventilaatoreid vaadata :) Aga tore oli vaadata, et keegi oli plastiliinist ehitanud igast vägevaid lahingustseene Vietnami ajaloost nii maal kui merel. Ja siis oli seal ilmselt mingi Vietnami laste kooliekskursioon – õpetajaid oli u üks iga kolme-nelja lapse kohta… ilmselt tööhõivepoliitika.
Peale muuseumi läksime vaatama ühte pagoodi (Jade Emperor Pagoda), mis tuginedes Lonely Planetile pidi olema Saigoni üks popimaid. Tükk aega pidi otsima, et see üles leida. Kummaline, arvestades, et see nii popp on. Lõpuks leidsime kuskilt kõrvaltänavalt sissepääsu, täiesti kortermajade sisekvartalis oli (no umbes selline lugu kui Kaarli kirik oleks kuskil Mustamäe kõrgemate majade vahel)… Aga täitsa kena oli, tasus vaatamas käia.
Seejärel läks asi koomiliseks. Tahtsime minna vaatama kohalikku „Hiinalinna” – Choloni. Aga kuna see asus suht kaugel, siis võtsime takso. Hüppasime taksosse ja takso hakkas juba liikuma ja siis selgus, et taksojuht ei räägi sõnagi inglise keelt. Näitasime talle kaardi pealt, et kuhu tahame minna, aga ta vist ei olnud kaardilugemises just kõige kõvem käpp. Kuna me ei teadnud sellest kohast ise ka midagi, siis valisime kaardi pealt välja ühe mošee (neid ei saa ju Saigonis palju olla), et läheks sinna ja siis vaataks ise edasi. Tüüp ilmselt ei saanud täpselt aru, et me mõtlesime ühte konkreetset punkti kaardil, aga sai nii palju aru, et kuhu tänavale tahame minna. Häda oli ainult selles, et see tänav oli ikka kilomeetreid pikk (noh umbes nagu Pärnu maantee). Sellele probleemile tundus samas olevat igati lihtne lahendus. Kuna teadsime soovitud mošee aadressi, siis pole ju midagi lihtsamat, kui lasta taksojuhil otse sõita ja siis soovitud numbri juures lasta kinni pidada. Selle plaani rikkus ära vietnamlaste huvitav tänava loogika. Mošee aadress oli Nguyen Trai 641 (Vahemärkusena: taksojuht üritas terve tee Nguyen Trai hääldust õpetada, see kõlas küll pigem midagi nagu Vin Tshai – ela siis või ole). Jõudnud õigele tänavale hakkasime siis majanumbreid jälgima, Kõik läks ladusalt kuni u. 300nda numbrini, siis millegipärast hakkasid numbrid uuesti 1st peale. Ja vahepeal tundusid üldse majanumbrid juhuslikkuse alusel pandud olevat. Ja kuna meie kaart polnud just kõige parem ses osas, et väiksemate tänavate nimesid polnud peale pandud, siis mingi hetk kadus meil igasugune aim, kui kaugel me soovitud punktist oleme. Nii et mingi hetk astusime taksost maha, et vaatame siis niisama ringi. Hiljem selgus, et oleks võinud julgelt kilomeeter-paar edasi sõita, aga eks käisime siis selle tee jala. Cholon oli üks suur turg kogu oma ulatuses. Iga maja esimene korrus oli mingi pood (segamini tränipoed ja brandi tooted). Kolasime mõnda aega seal ringi ja võtsime takso tagasi hotelli.
Õhtu lõppes Allez Boo nimelises kõrtsis. Algul proovisime veel Vietnami õlut (siiani proovitutest on Saigoni nimeline õlu kõige parem olnud). Siis tegime väikse jalutuskäigu hotelli lähedal olevas pargis – rohelust on Saigonis täiesti arvestatavalt, üsna mitu täiesti suurt parki on kesklinnas. Lahe oli. Park oli noori täis, mängiti sulgpalli, indiacat, istuti niisama, mõned vanemad prouad tegid võimlemisharjutusi ja pargipingid olid täis paarikesi. Vee kohal lendasid nahkhiired ja püüdsid putukaid. Või vähemalt ma arvan, et need olid nahkhiired, hämaras ei näinud hästi, aga kehakuju järgi arvaks nii. Peale jalutuskäiku läksime Allez Boosse tagasi, et veidi keha kinnitada ning kokteile proovida. Marketing oli hästi tehtud, ei saanud ju kuidagi võtmata jätta kokteili nimega Good morning Vietnam, ikkagi klassika… mingi muu nime puhul ei oleks ilmselt võtnud kokteili, mille koostisosad olid šerri, cointreau, gin ja ananassimahl. Hiljem selgus, et täitsa hea koks oli. Teine kokteil, mida pidi proovima just väga veidrate koostisosade pärast oli Saigon Citylights: avokaado, viin, apelsinimahl, piim ja suhkur. Selline jook kõlab ju kahtlaselt, aga väga hea oli. Meenutas veidi Pina Coladat.
Homme sõidame varahommikult Mekongi deltasse ja ööbime kuskil väikelinnas. Ülehomme õhtul Saigonis tagasi ja peale seda lend Hanoisse. Nii et homme õhtul ilmselt kirjatükki ei ilmu, aga eks siis varsti pajatan, kuidas jõe peal elu käib.
Kokkuvõtteks Saigonist – lahe linn, meeldivalt kreisi. Ei ole mingeid konkreetseid landmarke, mida eraldi välja tuua (a la Eiffeli torn), aga kogu see olustik on omamoodi tore. Kõik on väga relaxed, linn on üllatavalt puhas selle kandi kohta. Kõige mõnusam ongi ilmselt istuda kuskil hea vaatega baaris ja vaadata inimeste toimetamisi…
Ja lõpetuseks, ma ei mäleta, kas ma varem juba olen öelnud, aga siin on väga soe… Ma loodan, et teil Eestis ka… ;)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment