Päev 7. 24.02.2009 – Vabariigi aastapäev ja vastlapäev Vietnamis

Eelmise õhtu lootus täituski – päike paistis ja oli mõnusalt soe. Mitte nii palav nagu Saigonis, aga eestlase jaoks parajalt soe. Eelmisel õhtul olime otsustanud, et Saigon oli huvitavam kui Hanoi ning seetõttu tegime veidi oma plaanid ringi – ostsime järgmiseks kaheks päevaks Halong Bay kruiisi ja kohe peale seda kahepäevase reisi Sapasse ning samuti Hanoi-Hue lennupiletid.

Organisatoorne pool tehtud, läksime linna jalutama. Hanoi vanalinn oli tegelikult ikkagi päris põnev. Praktiliselt kõik tänavad olid üks suur turg, mis oli teemade kaupa jaotatud. Teatud tänavatel olid söögikaubad, siis riided, siis sepatooted (sepatoodete osas oleks lootnud küll näha mingeid huvitavaid vidinaid, aga tegelikult olid seal peamiselt prbaktilised kaubad a la valamu hoidjad jms), maitsetaimed, mänguasjad jne.

Kõige huvitavam oli ilmselt söögikaupade tänavad – ämbrites olid veel elavad krabid, kilpkonnad ja kalad, kohapeal raiuti liha, müüdi kvaziljon sorti erinevaid köögi- ja puuvilju, millest enamust polnud me kunagi näinud. Kõik need kaubad olid kohe tänava peal, mootorrattad sõitsid mööda 10 cm kauguselt.

Ostsime mõned pakid maitsetaimi. Esimese paki osas ei oska midagi arvata, mis seal sees on ja milleks see hea on. Aga mingi combo oli valmis pandud, eks siis kunagi Eestis vaatab, et mis sellega peale hakata. Teise paki osas meid õpetati, et see combo on kana valmistamise jaoks, nii et vähemalt teema on teada, nüüd tuleb veel välja mõelda, et kuidas täpselt neid taimi kasutada – tõenäoliselt tuleb kana nendega keeta. Kolmas pakk, nagu selgus, oli hoopis tee.

Peale turgudel käimist otsustasime jalutada Temple of Literature’sse, mis oli kunagi Hanoi esimene ülikool. See asus vanalinnast veidi eemal, nii kilomeetri-kahe jagu. Tee peal leidsime kaardi pealt heategevusliku organisatsiooni KOTO poolt peetava restorani, mis asus kohe templikompleksi kõrval. Otsustasime kõigepealt sinna sööma minna. KOTO (Know One Teach One) on ühe austraallase poolt asutatud organisatsioon, mis aitab vaestel Vietnami noortel ellu astuda, s.t. noored õpivad süüa tegema, restoranis töötama, õpivad inglise keelt jms. Ehk et õpetab selgeks ameti, millega noored saavad elus ise edasi minna. See restoran oli koht, kus vastavad koolitused läbinud noored saavad katsetada oma kokkamist ja teenindamist. Väga hästi tehtud söögid olid ja teenindus oli ka väga sõbralik. Natuke naljakas oli see, et noortele oli vist õpetatud, kuidas klientidega vestelda. Täpselt sama vestluse struktuur läbiti kõigi laudkondadega: kust te pärit olete? Mille poolest teie riik kuulus on? Jne.

Kõht täis, läksime eelpool mainitud templikompleksi. Täitsa suur ala oli, mitu hoonet, veesilmad, väravad, tornid, lipud, ausambad, peatempli sees kujud (arvatavasti õpetajate kujud). Kompleksis toimus ka mingi Vietnami modelli pildistamine – paljudele turistidele meeldis see vist kõige rohkem asja juures :)

Templikompleksi kõrval oli üks tore park, kus kohalikud igas vanuses käisid tervisesporti tegemas: jalutasid, võimlesid, mängisid sulgpalli jne. Huvitav komme on, et osad inimesed läbisid terviserada selg ees kõndides. Pargis üks kohalik poiss jonnis ja ta ema vist hirmutas teda meiega (a la, et kui sa jonni ei jäta, siis tulevad suured valged inimesed ja söövad su ära), igatahes poiss varjus ema taha ja vaatas meid kartlikult, kui tast möödusime.

Pargist jätkus teekond Ho Chi Minhi mausoleumikompleksi juurde. Kahjuks sinna sisse aga meid ei lastud. Võtsime takso ja sõitsime hotelli tagasi. Taksojuht tegi meile ka tünni – kui kaardi pealt vaadates oleks vahemaa pidanud linnulennult olema u 3 km, mööda teed võib-olla 4-5 km, siis kohale jõudes näitas taksomeeter 12 km. See oli eriti nahaalne tüüp – esiteks kilomeetri kiirendi ja teiseks, nii vähe kui me Hanoid ka tundsime, suutsime tuvastada, et ta tegi meile ringi ümber linnas asuva järve. Täissummat me talle ei maksnud. Kahjuks polnud väiksemat summat ka, pidi 5 dollarit andma (õige hind oleks ilmselt olnud nii 2-3 dollari kanti). Tüüp tahtis umbes 7 dollarit. Absoluutväärtuses ei ole pettus muidugi suur, aga suhtelises mõttes ikka päris korralik… Tüüp virises küll, et pikk maa ja me peaks rohkem maksma, aga lõpuks oli ilmselt viiekaga ka väga rahul.

Õhtul läksime veel külla Piia tuttavale, kes Hanois elab: eestlanna, kes elab koos Poola mehega ja kasvatavad Hanois oma üheaastast last. Iseenesest veider Hanois niimoodi eestlasele külla minna. Aga oli tore õhtu.