Kuidas minna Tallinnast Vietnami? Aga loomulikult on mõistlik valik lennata kõigepealt nii 2-3 tuhat kilomeetrit läände (Amsterdami), et siis sealt uuesti itta sõita. Vahepeatus Bangkoki lennujaamas nii 5 tundi ja siis veel veidi üle tunni ja Vietnami pind ongi jalge all.
Lennureis oli oma 21-tunnisest pikkusest hoolimata täiesti talutav. Tallinn-Amsterdam ots oli küll Fokkeriga, mis kõlas hirmutavalt peale korduvat lendamist Air Balticuga Riia ja Vilniuse vahet. Aga õnneks toimus lend seekord KLM-ga, ja kuna hollandlased on üldiselt pikka kasvu, siis oli Hollandi lennufirma õnneks sunnitud jätma istmete vahel jalgadele ka veidi ruumi. Jätkates aga Tallinna lennujaamale tavalist kommet hilines Amsterdami väljasõit. Positiivne selle hilinemise juures oli see, et Amsterdami lennujaamas sai sporti teha ning joosta lennujaama ühest otsast teise, et mitte järgmisest lennust maha jääda. Samuti sai teha panuseid, et kas pagas jõuab järgmisele lennule. Amsterdam-Bangkok lend möödus peamiselt magades ja hommikul ärgates näidati lennuki telekast multikaid :). Bangkok – Ho Chi Minh City lend oli eelmise lennuga võrreldes poisike, nii et sellest polegi mõtet pikemalt kirjutada. Kohale jõudes oli tore näha, et ka meie pagas taasühines meiega.
Lennujaamas ootas meid hotelli taksojuht. Teel hotelli saime esmakordselt tuttavaks Vietnami liiklusega. Väga põnev oli :) Liiklusmärgid ja teetähised tundusid olevad pigem soovitusliku iseloomuga või niisama dekoratiivsuse mõttes. Liiklejad (90% mootorratastel, mopeedidel vms) sõitsid täiesti ebakorrapäraselt läbisegi. Ristmikele sõideti kõikidest suundadest korraga (erandina, kui ristmikul oli foor, siis punase tule korral sõitsid ristmikule ainult mõned), vasakpööret tehti läbi vastu tulevate liiklejate, ja kogu selle sigri-migri ajal käisid jalakäijad suvalistes kohtades ja diagonaalis üle tee. Ja kõike seda suudeti teha täiesti arvestatava kiirusega. Aga mingitmoodi üksteisega ilmselt siiski arvestatakse ja avariiohtu isegi ei tundunud olevat. Kuigi kui aus olla, siis esimene tunne oli küll, et jala küll ei julge välja minna… aga harjumise asi.
Hotellituba oli täitsa korralik. Suhteliselt suur ja puhas. Igatahes selle 36 USD-i eest oluliselt parem kui NYCi 360 USD hotell … :)
Kuna hotelli jõudes oli kohaliku aja järgi kell juba u 9 õhtul ning väljas pime, siis tegime ainult väikse ringkäigu lähipiirkonnas – kaugemale ei hakanud kohe minema, kuna tänava nimesiltidega siin ilmselt just ei liialdata ja hotellist antud kaart paistis ka olevat ainult umbkaudu täpne. Leidsime kena tänavaäärse baari, proovisime kohalikku õlut ja sõime nuudleid krevettidega. Täitsa hea oli. Baar oli ses mõttes veel huvitav, et vastavalt vajadusele lisati kõnniteele laudu ja toole juurde. Mingil hetkel oli kogu kõnnitee laudade all kinni. Huvitav, kui veel oleks mõni klient tulnud, kas siis oleks ka sõiduteele laud pandud? Kahjuks aga selle jaoks vajadust ei tekkinud ja see küsimärk jäigi õhku rippuma… Väike kohalik poiss tegi showd, pani endale hõõguvat sütt suhu… Vat siis milleni tuliste aasia toitude söömine võib viia…
Eks näis, mis järgnevad päevad toovad…
Ja soe oli… väga soe… isegi keskööl…
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment