Öö rongis ei olnudki kõige hullem. Austraallanna norskamist väga ei kuulnud, rongi kolin mattis selle pea täielikult. Magamine oli ka nagu batuudi peal. Hommikul hakkas mingi väga imelik kolistamine. Tundus, nagu kõrvalkajutis keegi taoks vastu seina. Aga vist ikkagi miskit põrkas vastu rongi põhja. Ei teagi, mis see siis oli. Igatahes mõned tunnid sai ikka magatud. Rong jõudis Lao Cai nimelisse linnakesse (mis asub Hiina piirist 5 minuti kaugusel) kell 5.30 hommikul, kõik turistid aeti bussidesse ja sõidutati veel tund aega üles mäkke Sapasse.
Tee viis mööda väga käänulist teed otse kuristiku kõrval. See muidugi ei takistanud juhte üksteisest mööda sõitmast, aga eks nad ole ka nende teedega harjunud. Vaated olid väga kenad muidugi.
Sapas checkisime hotelli sisse ja läksime kõigepealt omal käel linna vaatama. Linn iseenesest ei ole midagi erilist: hotellide ja restoranide rivi. Mis teeb koha huvitavaks, on mägihõimud, kes tulevad linna kauplema. Igal hõimul on oma spetsiifiline riietus. Kõige rohkem hakkas silma hõim, kes kandsid kõik indigotaimedega värvitud riideid, ehk et linn oli tumesiniseid kuubi täis. Kui vietnamlased üldiselt on suhteliselt lühikest kasvu, siis need mägihõimlased on eriti pisikesed. Tüüpiliselt nii 140-150 cm. Kui 160 cm täis, siis võis ennast juba koljatiks pidada. See kehtib nii meeste kui naiste kohta. Kõik nad müüvad täpselt samasuguseid kaupu, mida nad ka ise valmistavad: linikud, kotid, erinevad ehted, oma rahvarõivad jms. Kõik on hästi kirjud. Müüjatena on nad hästi järjekindlad, võivad kilomeetrite kaupa järgi jalutada lootuses, et äkki ikka ostad midagi… Müügitehnika on ka kõigil sama: „Hello, whe you fro? You buy somethi fro me?” Siis vaatavad naeratades ja lootusrikkalt otsa.
Väike kõrvalepõige vietnamlaste keelekasutusse. Vietnami keeles jäetakse rääkides tavaliselt sõna viimane silp ära ja see komme on üle võetud ka inglise keele osas. Ehk et sõnalõpud jäetakse lihtsalt ära. Nii et isegi kui leida hea inglise keele oskusega vietnamlane, siis kui ta jutuhoogu satub ja kontroll ära kaob, siis peab väga kontsentreeritult kuulama ja sõnalõpud ise tagasi mõtlema…
Hommikul jalutades haakis meile sappa üks väga pisike mägilasnaine. Pikkuses oli ta mulle umbes nabani. Vanust on siin raske hinnata: läänemaailmas pakuks talle ilmselt nii 70-80 kanti. Aga arvestades siinset rasket elu, siis võis ta ka noorem olla. Igatahes käis ta meil pikka aega järgi, kui tegime kõrvalepõike kuhugi kohvikusse lootuses, et ta ära läheb, siis ta ootas kannatlikult tänaval, kuni me uuesti välja tulime. Jõudsime ühele väljakule, mis meenutas veidi mingit kontserdipaika: väljakut ümbritses poolringis betoonist valatud istekohad ja iga teatud vahemaa tagant viis üles ka trepp. Otsustasime seal, et vaatame, mis juhtub, kui me hargneme: mina läksin treppidest ülesse ja Piia jäi alla väljakule. Mägilasproua vaatas paar hetke nõutult, aga ronis siis minu järgi treppidest üles. Läksin siis treppidest veidi eemale ja tulin alla tagasi üle nn istekohtade (iga astme kõrgus mulle umbes põlveni ja prouale ilmselt puusani). Viimane aste väljakutasandini oli mulle üle puusa ehk et praktiliselt tädi pikkune. Tulin sealt kiiresti alla ja hakkasime väljakult ära minema kui mingi hetk märkasime, et proua jookseb meile järgi. Uskumatu kannatlikkus… Kuidagi ta sealt läbi istmete ja treppide alla ronis ja meile järgi jõudis… Lõpuks (ma arvan, et umbes peale tunni ajast järgi käimist) ta loobus, urises veidi meie peale ja läks minema :)
Peale lõunasööki kohtusime hotellis oma giidiga, kes viis meid matkale mägiküladesse. Giid oli hästi tore mägilastüdruk nimega Chu. Rääkis väga head inglise keelt (aga jättis aegajalt samuti sõnalõpud ära) ja pajatas meile kohalikust elust-olust. Kuna meil oli n.ö. privaattuur, ehk et me Piiaga olime giidile ainukesed „kliendid”, siis sai käia omas tempos ja küsida kõike, mis huvitas. Chu tegi meile esimesel päeval umbes 2,5-tunnise matka ühte külasse ja teisel päeval u 4,5 tunnise matka kahte teise külla. Kogenematu silma jaoks neil küladel väga suurt vahet polnud, kuid igas külas elas eri hõim, kes kõik rääkisid eri keeli. Veider, et ühes orus elab 3-4 hõimu, kes räägivad väga erinevaid keeli, nii et nad üksteisest üldse aru ei saa. Tänapäeval nad on muidugi vietnami keele ära õppinud ja suhtlevad omavahel selles keeles.
Õnneks ei olnud ilm väga palav, sest teekond oli suhteliselt keeruline, tasast maad polnud üldse, kogu aeg kas tõus või laskumine (ja suht järsk seejuures). Tee viis üle kõva savipinnase või tuli ronida mööda kive. Matk ei olnud ilmselt mõeldud vanemale põlvkonnale.
Teisel päeval käisid meiega kaasas Chu väike õde ja viimase sõbranna (mõlemad 10-aastased). Lobisesid meiega inglise keeles nagu oleks see neil emakeel…
Mägilased on peamiselt farmerid, riisi jaoks on rajatud juba iidsetest aegadest mäenõlvadele astangud ja loodud täiesti arvestatavad niisutussüsteemid. Järsematel mäenõlvadel kasvatatakse maisi ja kapsast. Järsemate mäenõlvade all ma mõtlen ikka nii vähemalt 60 kraadiseid tõuse. Päris veider oli vaadata, kuidas terve külarahvas oli kokku kogunenud mäenõlvale ja kõplasid seda – see oli ikka tõsiselt järsk mägi.
Külavahel jooksevad ringi igat sorti loomad-linnud, kes kõik sigivad hirmsat moodi, väga palju väikseid koeri, kasse, põrsaid, kitsi, vesipühvleid, kana-, pardi- ja hanetibusid jne jooksis ringi. Ja ei saa just öelda, et ka inimlapsi oleks vähe olnud… Huvitav komme on see, et väikestel lastel on ilusti särk seljas, aga lasevad ringi tagumik paljas. Võibolla nii lihtsalt vähem mähkmete vahetamist?
Inimesed ise elavad suhteliselt tagasihoidlikes majades – kuigi nt satelliit oli nii mõnelgi majal ja praktiliselt kõik kasutavad mobiiltelefoni. Turistide jaoks on ehitatud korralikumad majad (mõned reisid nendesse küladesse näevad ette kodumajutust).
Loodus oli väga võimas, seda kinnitasid ka ühed šveitslased, kellega kohtusime nii Halong Bays kui Sapas. Šveitslase juttu võib ses osas ilmselt rohkem uskuda, nad oluliselt rohkem mägesid näinud kui eestlased… Kahjuks oli mõlemal päeval veidi udune, nii et kõrgemaid mäetippe selgelt ei näinud. Aga tõenäoliselt hakkas seal peale meie lahkumist sadama, nii et tegelikult meil ilmaga ikkagi vedas.
Teise päeva õhtul läksime uuesti öörongi, kus seekord sattusid meie toanaabritest kaks inglise tüüpi Yorkshirest. Üks oli insener autotööstuses – tegi midagi käigukastidega (tal oli niivõrd tugev Põhja-Inglise aktsent, et kohati ei saanud midagi aru, mis ta rääkis), teine oli psühhiaatri abi ja tegeles kriminaalidega… Õnneks olid ka täiesti mõistlikud tüübid, kuid tuleb öelda, et üks neist norskas ikka päris kõvasti öösel :)
Sapa kokkuvõte: tasuks kindlasti ära käia kahe asja pärast: loodus on väga võimas ja kohalikud hõimlased on väga omapärased.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment